Mihkel Kärmase seletuskiri: miks «Kauri» lugu sündis

«Pealtnägija» saatejuht Mihkel Kärmas Foto: ERR

Et üks nooruk või pere maadleb probleemidega – ükskõik kui ekstreemsetega – ei ole vähemasti «Pealtnägija» puhul piisav loo põhjus. Iga loo aluseks on ülekaalukas avalik huvi ehk teisisõnu – kuidas probleemi avalikustamine teenib ühiskonna huve (mitte uudishimu).

«Kauri» loo puhul seisneb huvi selles, et üks äärmuslik juhtum näitab ilmekalt sotsiaal- ja haridussüsteemi puudulikkust. Seda enam, et «Kaur» ja tema pere pole ainsad omataolised, kelle puhul justkui kõike on proovitud, aga lahendust pole.

Ajakirjanduslik rusikareegel on – mida konkreetsem, seda kordaminevam. Tegelikult on sarnaseid lugusid hüperaktiivsetest ja teiste käitumishäiretega noortest varemgi ilmunud, aga need on olnud üldjuhul anonüümsed, mistõttu avalikkuse huvi vaibub, vastutus hajub ja lõpuks on mõju tegelikult minimaalne.

Seega, kuidas teemat kajastada nii, et oleks maksimaalne efekt, aga minimaalne kahju asjaosalistele? Paraku nii, nagu tahaksid mõned lastekaitsjad ja psühholoogid, pole tegelikult neid teemasid võimalik käsitleda. Nende soov –  kahtlemata üllas – on, et teema käsitlemine ei tekitaks konkreetsele lapsele mingit kahju. Mõtleme korraks. Kas te kujutate ette lugu, mis oleks nii anonüümne, et isegi peategelane või lähedased ei tunne end ära? Ehk tegelikult, täielikult sellist kahju lõpuni välistada ei saa.

Kui ikkagi teha, siis järgmine küsimus – milline on mõistlik anonüümsuse määr, et lugu oleks mõjus, aga võimalikult vähe peategelasi kahjustav? «Kauri» loo puhul käis osalistega pikk arutelu. Ilmne, et ükskõik kui palju me nägusid-nimesid varjame ja detaile väldime, tuntakse väikeses kohas poiss niikuinii ära, sest tegu on – ma vabandan – kurikuulsa noorukiga. Seega, tegelikult on mõtet varjata nii palju, et inimesed, kes noormeest niikuinii ei tea, teda tänaval või bussis ära ei tunne.

Edasi, mida toob lugu kaasa noorukile? Seda on kõige rohkem «Kauri» loo puhul ette heidetud. Esimene oht – poissi hakatakse kiusama. «Kauri» puhul on olukord, et tema kiusab teisi, sealhulgas ka täiskasvanuid, koolikaaslastest rääkimata, mistõttu talle on korduvalt kutsutud politsei. Äkki põhjustab tema käsitlemine telekas täiendava trauma? Ta on kõiki neid fakte juba kuulnud kodus, koolis ja komisjonides. Seda enam, et tegelikult on Kaur juba televiisoris olnud, kui kamp, kuhu ta kuulus, pani põlema ühe kaupluse. See on üks paljudest detailidest, mida me loos ei maininud, sest see polnud hädavajalik.

Muidugi olen ka mina mures – äkki teeb ta pärast lugu midagi nii pöörast, mida me ennustada ei osanud? See risk jääb. Samas me teame, et lähedased ja lastekaitsespetsialist jälgivad teda teraselt, eriti pärast telelugu. Tegelikult oli otsustav, mis kallutas lõpuks lugu tegema, «Kauri» õed. Tal on kolm sümpaatset õde. Millegipärast pole ükski kriitikutest küsinud, kuidas mõjub neile elu piltlikult öelda sõjatandril? Kui turvaline see on seda enam, et poiss muutub lähikondsete sõnul üha ohtlikumaks.

Edasi, kui palju infot ikkagi anda? Seda peab olema piisavalt, et saaks selgeks probleemi tõsidus. Antud juhul ei keskendunud me «Kauri» kaasuse meditsiinilisele poolele – me isegi ei maininud tegelikult täpset ja täielikku diagnoosi ega rääkinud (ebaeduka) ravi üksikasjadest – vaid keskendusime probleemi kõige avalikumale küljele ehk koolist puudumisele. Üks väheseid kohustusi, mis lastel on, on käia koolis. «Kaur» pole paraku de facto koolis käinud juba aastaid, õppimisest rääkimata.

Just see karm olukorra kirjeldus koos mõnede konkreetsete näidetega ületas paljude valuläve, tundus sildistamise ja ärapanemisena. Tagantjärele tarkusega pidanuks olema ettevaatlikum ja kasutama ühesemalt mõistatavaid väljendeid ning selgitama pikemalt valikuid, miks me midagi räägime või rääkimata jätame. Näiteks, kui loos on juttu «piltlikult öelda Eesti kõige halvemast koolipoisist», siis peetakse silmas seda, et ta pole koolis käinud. Me ei väida, et «Kaur» on halb, mõned tema teod on halvad.

Oluline on ka märkida, et loo eesmärk ei olnud otsida konkreetset süüdlast, näiteks otsida vigu ema või isa käitumises minevikus, mis oleks loomulik algpõhjuste koht. Aga see oleks juba konkreetse pere eraelu avaldamine ja eeldaks veel suurema hulga tundlike detailide avamist. Just selle süvaanalüüsiga peavad tegelema spetsialistid kabinetivaikuses.

Meie fookus oli ikkagi, et aastaks 2015 – pärast ligi üheksat aastat kestnud epopöad, paarikümne spetsialisti käest läbi käimist – on jõutud punkti, kus kogukond tõstab käed üles ja tunnistab abitust. Kui näiteks ema puhul võib veel oletada mingeid vildakaid motiive, siis milline terve mõistusega koolijuht või lastekaitsespetsialist läheks telesse ja tunnistaks avalikult abitust, kui see tõesti nii pole? Ja paraku, mida kauem asi kestab, seda ohtlikumaks muutub «Kaur» nii enda kui teiste suhtes. Need näited on olemas, mõned neist kõlasid saates.

Ehk siis, sõltumata täpsest süüdlaset ja põhjusest, on kõik nõus, et olukord on ebanormaalne ja sotsiaal- ning haridussüsteem seni osutunud ebaefektiivseks, et seda lahendada. Muide, üks detail, mida mitte keegi kriitikutest pole küsinud – mis tööd «Kauri» ema teeb? Ta oli aastaid lasteaia abiõpetaja ja praegu hooldekodu tegevusjuhendaja. Kui tema taustaga inimene on hädas ega saa tegelikult abi, siis kes veel? Ilmselt õiguskantsler, kes pärast saadet leidis, et loo moraal oli vale, ei vii kokku, et tegelikult pöördus «Kauri» ema mõne aasta eest tema poole küsimusega, kuidas tagada poisi haridustee jätkamine. Tegelikku abi ei tulnud. Sotsiaalministeeriumiga, mis tegi pärast saadet kriitilise avalduse, konsulteeriti «Kauri» juhtumi osas viimati mullu mais, erilise tulemuseta. Psühholoogide nördimus, et tegelikult on olemas tõhus süsteem selliste perede aitamiseks, on siiamaani jutuks hea küll. Viimati eelmise aasta lõpus saadeti «Kaur» koos emaga järjekordsesse teraapiasse, aga poiss sinna emaga ei tule ja politseiga teda sinna viia ei saa.

Kokkuvõttes oli lihtsustatult valik kahe halva vahel. Kas lasta süsteemil omasoodu edasi tiksuda ja palvetada, et midagi tõeliselt traagilist ei juhtu, või teha jõulise avalikustamise šokikuur. Kindlasti oleks lugu saanud teha peenetundelisemalt ja põhjalikumalt. Igaühel on õigus jääda seisukohale, et see tegi poisile abi asemel hoopis häbi. Võib-olla lohutab sellisel juhul teadmine, et loo tagajärjel tuli lagedale veel mitu samas situatsioonis peret, kes pole seni abi saanud, kelle aitamise anname üle sotsiaalministeeriumile, kes saab nüüd tegudega näidata, et sõnadel, mis viimase nädala jooksul lendu lasti, leidub ka sisu. Konkreetselt «Kauri» perega määrati nüüd tegelema lastekaitse parimad jõud.