Reedel Sirbis: autoriõigusest, mis on eesti kirjandus, Eesti Nokia – negatiivne sünergia

Foto: Sirp

Sel reedel kirjutab Sirp autoriõigusest.

PILLE-RIIN LARM: Hämal on lühikesed jalad

Täpselt kolm aastat on möödas sellest, kui kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žürii otsus mitte nomineerida Andrei Ivanovi romaani «Peotäis põrmu» põhjustas pahameelt ja vallandas poleemika selle üle, mis on eesti kirjandus, on see rahvuse-, keele- või muu põhine. Kui näib, et nüüdseks on lugejas- ja kirjanikkond leppinud teadmisega, et Eestis tõepoolest eksisteerib rahvusülene kirjandus, mida esindab Ivanov, ja see on osa meie kultuurist, on viimastel kuudel selgunud, et teatud seltskond seda veel ei adu.

ELEN LOTMAN: Vana maja lammutamine ilma uue eskiisita

Autoriõiguse seaduse muudatus ja filmikunst

Kui Niko Tinbergen ühel 1947. aasta kahenädalasel uuringuretkel Terschellingi kaunites düünides kajakapoja nina ette papist kajakapea mudeli pistis, ei osanud ta tõenäoliselt aimatagi, et sellest eksperimendist algav töö saab teedrajavaks mitte ainult loomade käitumise teaduses etoloogias, vaid hakkab andma ka kõnekat infot küsimuses, miks inimesed ikkagi kunstiteoseid naudivad. Vaatamata sellele, et Tinbergeni töös on hiljem leitud mõningaid ebatäpsusi, oli tema supernormaalse stimulatsiooni teooria nii elegantne, et inspireeris India neuroteadlast V. S. Ramachandranit pea pool sajandit hiljem oma palju kõneainet tekitanud kunsti 10 universaalse seaduse kirja panemisel, milles ta nimetab supernormaalset stimulatsiooni ühena olulisematest kunsti mõju teguritest.

EIK HERMANN: Mis tähtsust on sellel, kes loob?

Enne kui hakata võtma seisukohta autoriõiguse seadusesse plaanitavate muudatuste osas, võiks peatuda kas või hetke ning mõelda laiemalt liikumiste ja jõujoonte peale, mille tõttu on üldse välja kujunenud nüüdisaegne olustik autori ja tema õiguste ümber.

ANU KRABO: Autori õigustest teise osapoole pilgu läbi

Jaanuari keskel käis ajakirjandusest läbi uudis ligi sajast noorest filmitegijast, kes astusid Eesti Kinoliitu, et seista uue ja õiglasema autoriõiguse seaduse eest. Mul on väga hea meel, et loomeliit uusi liikmeid juurde sai, aga kogu aktsioon jättis ometi lahtisest uksest sissemurdmise mulje. Eelmise eelnõuversiooniga ei olnud rahul ei autorid ega produtsendid ning seaduseelnõu oli juba saadetud põhjalikule ümbertegemisele. Uus parandatud eelnõuversioon valmis 27. jaanuaril.

MARTIN HALLIK: Autoriõiguse aspektid teaduses ja õppetöös

Suuremad ülikoolid moodustasid 28. jaanuaril Datacite Eesti konsortsiumi.

Autoriõigused teaduses ja õppetöös võtavad arvesse kõiki seadustes ettenähtud aspekte. Autoriõigusi sätestavate seaduste muutmine on väga delikaatne teema, sest autorite huvid peavad jääma kaitstuks, kuigi on selge, et autoriõiguste ranged piirangud ei tohi takistada teaduse arengut ega õppetöö järjepidevust.

ALJONA GALAZAN: Autor peab ise aktiivselt end kehtestama

Viimased kaks aastat on Eesti justiitsministeerium valmistanud ette autoriõiguse seaduse värskendamist. Eesti läheb üle uuele süsteemile, kodifitseerimist vajab ka intellektuaalomandiõigus. Uue «Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse» eelnõu on nüüd menetlemise lõppjärgus. Viimast varianti arutatakse 11. veebruaril autoritega. Muu hulgas räägitakse töötlemisõigusest ehk teose puutumatuse õigusest, mis on algusest peale olnud üks olulisi läbirääkimisteemasid ja on siiani. Mille poolest uus seadus vanast erineb ja mida see seni autoriõigustega vähem kaitstud arhitektuurivaldkonnale kaasa toob, räägivad vandeadvokaat Eeva Mägi ja maastikuarhitekt Aljona Galazan.

MATI HINT: Eesti Nokia – negatiivne sünergia   

Eesti on kõige kiiremini riigi nimirahvust kaotavate riikide esireas.

Martin Ehala üritas mullu algatada mõttevahetust selle üle, et Eesti avalikus elus vastasleeridesse asetumine blokeerib Eesti arengut: eriarvamusel inimeste halvustav ja vaenulik sildistamine tõukab avalikust elust välja need, kellel on poliitilise või mistahes eluala ametliku peavoolu suhtes argumenteeritud eriarvamus (PM 14. XI 2014). Nii välistatakse konstruktiivne diskussioon ja tekib üldine ühiskondlik frustratsioon.

AARNE RUBEN. Lillehaldjas Pöial-Liisist kivisse raiutud naistraktoristini

Mõtteid Eesti 1960ndate ja 1970ndate kunstist ja naiskunstnikest

1960ndad ja ka 1970ndate algus oli naljakas aeg laiade pükste, lühikeste seelikute ning naiivse usuga tulevikku ja kosmosesse – kunst kuulus rahvale. Seitsmekümnendad algasid tegelikult juba kuuekümnendatel, esimesed pääsukesed tulid isegi juba 1957. aastal, kui kunstnikud käisid Moskvas ülemaailmsel noorsoofestivalil ja said tuttavaks lääne kunstiga. See oli sovetiaegsele kunstile murranguline hetk.

MARE KOIT: Tehisintellekt – mis oli, mis on uus ja mis tuleb?

Eesti entsüklopeedia (1998) defineerib tehisintellekti (tehisaru) kui arvuti suutlikkust jäljendada inimese vaimset tegevust, ja teiseks, kui arvutiteaduse ja -tehnika haru, kus uuritakse tehisaru omavate arvutisüsteemide loomise meetodeid ja ajuprotsesside modelleerimist elektronarvutil. Mõistet kasutatakse seega kahes tähenduses – see võib tähistada nii teatava arvutisüsteemi omadust kui ka uurimissuunda, mis tegeleb selliste arvutisüsteemide, tehisintellekti süsteemide väljatöötamisega. Uurimissuuna tähistamiseks on eesti keeles kasutatud ka terminit intellektitehnika või intellektika.

Arvustamisel

Lied ja noored lauljad

CDpeeglis MRK Pajkt, Aleksei Kruglov ja Jaak Sooääre kvartett ning Indrek Patte

Rainer Jancise «Valgus tunneli lõpus»

Andrei Ivanovi «Bizarre»

Dokumentaalfilm «Keldris»

Mängufilmid «Tee tähtedeni» ja «Foxcatcher»

Kogumik «Naiskunstnik ja tema aeg»

Eesti Draamateatri «Keskmängustrateegia»

Nukuteatri «1i»

Eesti Draamateatri «Viimasel minutil»

Läti kunstiakadeemia näitus «Mis seal Riias toimub?»