Priit Pullerits.

FOTO: .

Kas väiksel inimesel võiks olla suurettevõtte vastu šanssi? Uskusin, et hea ajastuse korral äkki on.
Läksin eelmisel nädalal Elioni esindusse lootuses, et nüüd, mil Eestimaa pered on juba kaks kuud digiboksistatud ja nõudlus nende seadmete järele oletatavasti madalseisus, õnnestub kodus teisele telerile saada digiboks ekstrasoodsa hinnaga. Laod peaks ju vajama tühjendamist.


Selgus, et ajastus oli kole vale. Elion küsis teise digiboksi eest üle 1500 krooni.
Kui mu nägu seepeale pikaks venis, päris teenindaja: «Kas te lootsite siis tasuta saada?» Tasuta saavad vaid uued kliendid, seletas ta. Senine masuaeg oli tekitanud tunde, et kunde ja kaupmehe heitluses – ehk nõudmise ja pakkumise vahekorras, kui üldistavalt öelda – on järjest rohkem trumpe ostja, mitte enam müüja käes. Igasugused allahindlused, ja mitte kümme, vaid ikka 20–40 protsenti, näisid kujunevat normiks. Nüüd aga teatas Elion, et kampaania on läbi ja tuleb maksma hakata. Mis siis, et konkureeriv Starman oli just alandanud oma ZUUMboxi hinda 400 krooni.

Enamik ellujäämisinstinkti säilitanud kaupmehi poeb või nahast välja, et inimestega kaupa teha. Mu isa käis hiljuti otsimas uut mootorsaagi. Vaatas ühte 5999-kroonist. Juba enne, kui ta midagi õieti küsida jõudis, teatas müüja, et selle riistapuu võib kätte saada ka 5500 krooni eest.

Selge see, et müüjad üritavad ostjalt koorida kui mitte kolm, siis vähemalt kaks nahka. Kuidas muidu on võimalik, et sain suvel osta naisele vabaajajalatsid, mille letihinnaks oli märgitud üle 1300 krooni, pisut vähem kui 700 krooni eest. Nii suur oli hooajakauba allahindlus.

Aga ka allahindlust annab veelgi suuremaks kaubelda. Möödunud talvel pakkus üks kauplus ligi 2000-krooniseid Salomoni talvesaapaid 25-protsendilise soodustusega. Küsisin, kas 30-protsendilist soodustust ka saaks. See teinuks pea sajakroonise vahe. Öeldi, et ei saa. Läksin teise poodi. Ütlesin, et kui müüte mulle Salomoni saapad 30-protsendilise allahindlusega, ostan teilt. Diil!

Sedasi polnud mõtet ka Elioni heast peast nuumama hakata. Ühtäkki meenus tuttav New Yorgi advokaat, kes pingelistes läbirääkimistes armastab öelda: «Pidage üks sekund! Mis oleks, kui...» Niisiis, mis oleks, turgatas pähe, kui toon digiboksi ostma ja Elioniga liitumislepingut sõlmima abikaasa? Mis siis, et tema vaatab sama telerit mis mina, aga uus klient ju temagi.

«Kas pole kasulik kaup?» küsisin teenindajalt. «Teile jah,» vastas ta. Naeratamata. Ja ulatas kaks suurt karpi. Täiesti tasuta. Ja mis on loo mõte, küsivad telerivaatamisest iseseisva mõtlemisvõime minetanud kodanikud. Olgu, astun pikkade juhtmete pealt ära: ainult rumalad maksavad nüüdisajal seda hinda, mida neilt esimese hooga küsitakse.