Küllike Rooväli: aus mehine valik

Küllike Rooväli. Foto: Peeter Langovits.

Võidupühal tähistati Harjumaal traditsiooniliselt maakaitsepäeva. See on uhke üritus, kus maavanem saab presidendi kombel oma väikest kodukootud paraadi vastu võtta, poisikesed saavad suurte meeste püssitorusse vaadata ning isegi juba ammu suureks kasvanud poisikesed püssirohusuitsu nuusutada.

 Selgi aastal pidasid ajaloohuvilised maakaitsepäeval maha näidislahingu, lõhkepaketid paukusid ja automaadid tärisesid.

Tegime TV 3 uudistemeeskonnaga sellest lugu ning õige pea jäid meile silma kaks noormeest. Neist üks käis omal jalal, teine oli aga ratastoolis. Mõlemad Afganistani sõjas raskelt haavata saanud, ratastoolimees koguni jalutu. Kuna püssid hakkasid peagi paukuma, otsustasime noormeestega intervjuu teha pärast mängulahingut.

Tegemata see intervjuu jäigi, sest pärast lahingut olid noormehed kadunud. Mul puudub igasugune alus väita, et tegu oli just Aare Viirmaaga, kes möödunud nädalal eneselt elu võttis. Ja ma ei saa ka väita, et ehtsates lahingutes karastunud meestel närv üles ütles.

Aga kadunud nad olid. Nüüd, vaadates ajalehes ilmunud postmargisuuruselt pildilt Viirmaa nägu, mõtlesin küll, et ilmselt siiski oli see ratastoolimees tema. Aga mis tähtsust sel enam. Intervjuu jäi ju tegemata.

Kui kaitsevägi saatis sel esmaspäeval patrullis hukkunud Herdis Sikka surma kohta teate just siis, kui uudistesaated juba möödas või algamas, mõtlesin, et miks küll seekord viivitati lõuna paiku toimunud sündmusest teavitamisega. Ja samuti tehti pressikonverents järgmisel hommikul varavalges. Justkui selleks, et saaks ruttu kaelast ära.

Aga selgus tuligi pärastlõunal, siis kui hakkasid liikuma jutud Viirmaa enesetapust. Ka tema oli saanud presidendilt ordeni, teda oli ravitud, toetatud. Siis, kui ta Afganistanist tuli, oli ta kangelane. Nüüdseks oli aga käes argielu, kohustus saada hakkama, kohustus olla täpselt sama tubli, tugev ja võimekas kui sinu terved ea- ja võitluskaaslased.

Enesetapp on siinses ühiskonnas häbiasi, nõrkuse märk. Nii ei saanudki Viirmaa omaksed avalikke kaastundeavaldusi. Ei kaitseväelt, ministeeriumilt, presidendilt ega valitsuselt (Tänases Postimehes ilmus siiski presidendi kaastundeavaldus - toim).

Ainsana avaldas kaastunnet USA suursaadik. Selgus, et liitlastele on iga sõdur ühe hinnaga, iga ohver ühe kaaluga. Võib-olla natuke kuiv, kiretu ja külm oli see kaastundeavaldus, kus oli üles loetud, mida USA sõjas vigastatute elule tagasiaitamiseks on teinud. Aga see oli vähemalt aus ja mehine avaldus.

Täpselt sama aus ja mehine oli ka Viirmaa, kes ütles oma elu lõpetades meile kõigile, et ta ei saanud hakkama. Et ta ei suutnud olla sama tubli, tugev ja võimekas kui tema terved kaaslased. Austagem siis tema valikut.