Olaf Suuder: anonüümne kommentaar või isiklik kahekõne?

Olaf Suuder Kanal 2 uudistemagasini «Reporter» saatejuht Foto: Pm

Sõin mõni päev tagasi kaasaga lõunat. Et lähenemas oli «Reporteri» sünnipäev, helistas kolleeg Delfist ja küsis meeldejäävamaid hetki igapäevatöö kohta – no et millised uudised valmistavad rõõmu ja millised muret.

Et teen ajakirjanikutööd, on mul solidaarsusest teiste selle ala inimeste vastu põhimõte ka kõige ebamugavamates olukordades küsimustele vastata.

Mis ma oskasin öelda? Põgusa jutuajamise käigus katsusin edastada midagi lihtsat ja inimlikku. Rääkisin, et mulle läheb südamesse, kui miskit halba on juhtunud väikeste lastega ja et võimaluste piires üritan jälgida rahvusvahelise elu sündmusi.

Kuna olen käinud Afganistanis, andsin mõista, et vaatan murega seal toimuvat – kõik ju vaatavad. Umbes selle telefonikõne ajal sai Helmandis surma kaitseväelane, keda natuke tundsin. Ta astus pommi otsa. Kahju oli.

Lisasin, et kuna Eestis pole just ülearu palju loodusõnnetusi, siin ei peeta sõda ning meie majanduslik olukord on võrreldes suurema osaga maailmast päris hea, võiksime pidada vedamiseks, et elame just selles maanurgas. Kahtlemata natuke lapsikuvõitu, aga üldjoontes õige jutt. Ei mingeid definitiivseid seisukohavõtte. Lootsin oma pudru lõpuni süüa.

Äkkintervjuud on alati pealiskaudsed, kuid ajakirjanik ei tsiteerinud mind valesti. Artikli kirjutamise käigus muutusid väljaütlemised pisut lamedamaks, nagu see tavaliselt ikka läheb.

Just seda silmas pidades püüdsin lõunasöögilauas telefoni teel sõnastada paari lauset, millesse ise siiralt uskusin ja millega oleks võimatu rappa minna. Ma ei tahtnud seda intervjuud anda, aga vastustes ei olnud midagi etteheitvat, dotseerivat ega paikapanevat.

Üldlevinud arvamuse kohaselt tuleb netikommentaare ignoreerida, seda peetakse tugevuse märgiks. Kas see on ikka päris õige? Meie riik on väga väike. Sisuliselt võttes on tegemist dialoogiga kahe inimese vahel ja mul on õigus teada, mis teisel pahasti on.

Ausalt, mu isiklik heaolu ja tuju ei sõltu iial kellegi võõra kommentaaridest, kuid ettevaatlikkust tekitab see, et need trotslikud kannatajad elavad meie keskel. Nad müüvad poes kaupa, juhivad sõidukeid, loovad perekondi ja võib-olla suunavad koguni riigikorraldust.

Äkki on keegi arvutis virisejaist restoranis kokk ja sülitab lisaks sellele ka päevast päeva klientidele kotleti alla.

Mõned näited tagasisidest.
Mis sul viga kaagutada. Proovi teenida riiki, kui sa ei saa oma palga eest isegi hambaproteesidele pangast laenu, mis veel eluasemelaenust rääkida. Proovi siis rahul olla va tolgus.
Kus nüüd jumal väljas, otsusta enda eest, kõigil ei ole raha teenimiseks selliseid võimalusi nagu sul nii, et ära plõksi ja me ei ela afkaanis või koreas jobu.

Kas oled nälga ja vaesust kogenud?
Aga ikka oled sa osa propaganda masinast!!!
Peavoolumeedia hästimakstud superpugeja peaks moka maas pidama nii mõnelgi teemal.
Kas Hr. Suuder ise ka oma juttu usub või teenib lihtsalt palka välja?

Analüüsigem, millega ma suutsin paarikümmet inimest nii hingepõhjani solvata, et nad mitte üksnes ei kirjeldanud oma eriarvamust, vaid kulutasid omajagu mõttejõudu ja elektrit, et väljendada end võimalikult mürgiselt?

Kas ma puudutasin sõnagagi kellegi eraelu, teenistust või majanduslikku seisu? Kas ma õpetasin kedagi õigemini elama?

Kõigil, kes avaldasid oma sõnumi, on käepärast personaalarvuti, riided seljas, katus pea kohal, lisaks piisavalt palju vaba tahet ja aega, et mõelda kaaskondlase kohta välja nii vaenulik repliik, kui loomingulisus võimaldab.

Lapsel on praegu kõrge palavik. Tulen just apteegist. Nii. Kas kommenteerite seda ka halva sõnaga või tahate, et ta saaks terveks? Mingi konksu võiks ju leida.
Kord palus üks naisteajakiri mul hakata geenidoonoriks. Kiire oli. Idee vastu polnud iseenesest midagi, aga puiklesin viimase võimaluseni, sest olin parasjagu minemas tööreisile. Üritasin siiski vastu tulla.

Doonoriks saamise käigus tuli täita põhjalikke ankeete ja mäletada vanavanemate sünnikuupäevi. Andsin verd ja täitsin piinliku täpsusega kõik blanketid. Nädal hiljem lugesin võõrsilt tagasi tulles lehest sellegi põgusa uudise kohta iseäranis sapiseid kommentaare, kuigi mõnelauseline nupp sisaldas infot üksnes doonorlusest, mis on olemuselt üks isetumaid tegevusi üldse.

Inimesel on õigus sellise suhtumisega mitte nõustuda. Nagu ütleb Jaan Tätte laul – «paar korda aastas ikka lähen närvi». Ahjaa, mis puudutab Tättet, siis kõnealuse kontekstiga haakub kenasti avalikkuses puhkenud diskussioon üldpealkirjaga «mis tal viga on, et ta inimestele meeldib?».

Vigade otsimine mitte millestki, hoolivuse puudumine ja selle kõige anonüümne väljendamine on paljuski meie murede põhjus. Ärge häbenege, tulge ja öelge otse, mis on. Arutame. Ma ei väida, et mind ei või kritiseerida. Kindlasti on asju, millega ma õigustatult pahameelt väärin. Mu telefoninumber on avalik. Võite helistada ka kuhugi mujale, aga ma palun – tehke seda siis ometi.