Kristel-Maria Kadajane.

FOTO: Erakogu

Tartu Ülikooli teoloogia- ning psühholoogiatudeng Kristel-Maria Kadajane kirjutab Postimehe arvamusportaalis sõnavabadusest, elementaarsest viisakusest ja labasest eneseväljendusest.

Sõnavabadus on ütlemata hea asi. Ma kirjutaks, et see on lausa elementaarne, kui just väga suurele - õigemini liigagi suurele - osale maailmast ei oleks see juhtumisi kättesaamatu, mistõttu elementaarsusest juttu teha ei saa. See, et meil siin Eestis on võimalik mõelda ja kohe ka öelda (vahel ka vastupidises järjekorras) annab vähemalt teoorias veel ühe põhjuse, miks Eestis on hea elada. Minagi kasutan nüüd seda hüve, kuid ootamatul eesmärgil – nimelt selleks, et kirjutada sõnavabaduse lipu all vohavast roppusest ning osalt ka selleks, et lihtsalt näidata – arvamust saab avaldada ka teisiti kui saates kõiki ja kõike sinna, kuhu turistipiletit ei osteta.

Liigagi tihti kipuvad minema vahetusse sõnavabadus ja ajuvabadus. Kas viimane on tingitud rumalusest, mõtlematusest või mõnest muust põhjusest, polegi lõppude lõpuks oluline. Tähtis on, et järjest enam kerkib esile mõtteid ja arvamusi, mis oma labasusest ja roppusest hoolimata koguvad (solgi)ämbrite viisi tunnustust, kas siis kiitvaid kommentaare, meeldimisi või jagamisi. Mis omakorda annab tunnistust sellest, et rahvale läheb otse öeldes peale ropendamise teel kellegi või millegi paika panemine. On siis selleks valitsus, jõusaalis pilte tegevad neiud, kanepi legaliseerimise vastased või keegi teine. Väljaannete kommentaariumid ning viimasel ajal üha enam populaarsust koguvad nihilist.fm tüüpi keskkonnad ja foorumid on ideaalsed mänguväljakud sõnakangelastele, kelle jaoks paikapanemine on justkui rahvasport, mille harrastamiseks on vajaliku varustusena tarvis üksnes kamaluga maailmaviha ning kirjutamise ajal mantrana korratavaid erinevaid roppusi. Võidab see, kellel neid kõige rohkem koguneb.

Sellise tegutsemisviisi eesmärke võib üksnes aimata. Kas puudujääk on viisakuse või sõnavara osakonnas? Või on asi enese upitamises teiste arvel, kusjuures võit nõndanimetatud vastase üle saadakse puhtalt selle arvelt, et enda ajast ja viisakusest lugupidav inimene lihtsalt eemaldub vestlusest, mille sisuks ei ole mitte mõistuspärane arutelu, vaid pime ja lahmiv ärapanemine? Labasuse pooltargumendiks on sageli vaid «miks mitte». Aga miks peaks? Kõige ilmselgema näitena toon selle, et roppuste kasutamine laste poolt tundub igale täie mõistuse juures olevale inimesele vastuvõetamatu. Lapsed on meie ühiskonna jätkusuutlikkuse võti, kes meie kultuuri edasi kannavad. Mina ja paljud teisedki tahavad, et oleks, mida kanda. Lapsed aga õpivad täiskasvanute pealt ehk antud konteksti põhjal roppus toodab roppust ja jätkamist väärivat jääb üha vähemaks.

Ja kui näidete ringi laiemaks teha, siis viisakust ning kontrollitud ja teadlikku sõnakasutust eeldame kõigilt, kes vähegi teiste inimestega lävib. Kes peaks normaalseks, et ümberringi oleks tolereeritud see, kui saaks ükskõik kellele ning ükskõik millal öelda ükskõik mida? Sellisel juhul on tegemist küll sõnavabadusega, kuid ka hea maitse puudumisega. Ja siinkohal saab ja tulebki maitse üle vaielda, sest see maitse puudutab ühiskonda laiemalt. See puudutab meid kõiki, sest viisakus on vaikimisi eeldatud elementaarsus kõikjal: tööl, kodus, puhkehetkel. Me saadame lapsed kooli, õpetajate juurde, kellelt me ootame parimat eneseväljendust; me läheme tööle, kus me peame olema viisakad; me anname oma hääle rahvaesindajatele, kellelt me eeldame parimat. Ja nii edasi. Kõikidel näidetel on ühisnimetaja: viisakus. Ja siinkohal ei maksa segi ajada viisakusest tulenevat läbimõeldud ja vulgaarsustest vaba avaldust ning poliitkorrektsust, mis nõuab arvamusavaldajalt komakohtadeni täiustatud korrektsust.