Silja Vurma: e-riigi teine tulemine

Silja Vurma Foto: Erakogu

Eesti e-riigi edulood on juba ligi 15 aastat vanad, nüüd on vaja astuda järgmine samm, kirjutab Tartu Ülikooli õigusteaduse ning IT-õiguse magistrant Silja Vurma.          

Sa võtad kätte oma mobiiltelefoni ja terve maailm on sinu ees valla – tänapäevane tehnoloogia on muutnud seda, kuidas me tajume aega ja ruumi, viies meid uue mõistmiseni ja uue ühiskonnakorralduse lävepakule. Riigipiirid hägustuvad ning maailm konsolideerub. Nüüdseks tundub lausa klišeelik rääkida interneti pretsedenditust võidukäigust, mis algas ligi paarkümmend aastat tagasi, seda eriti e-Eestis. Kõigil meil on taskus ID-kaart ning peame iseenesestmõistetavaks, et suhtlus riigiga peaks toimuma eelkõige info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vahendusel. Võib öelda, et oleme e-riigi kuvandi saavutanud juba globaalsel tasandil, mis on noore väikeriigi jaoks erakordne võimalus astuda välja oma varjust. Meeletu kiirusega arenedes ei lase tehnoloogia aga kellelgi loorberitele puhkama jääda, seega peab ka e-Eesti olema dünaamiline.

Tõsiasi on aga see, et suurimad edulood, mis on siiani e-riigi infrastruktuuri alustaladeks – ID-kaart ja X-tee – on ligi 15 aastat vanad. Veelgi suuremaks probleemiks on suhtumine, kus e-riiki käsitletakse vaid tehniliselt ning õiguslikud, majanduslikud ja ühiskondlikud küsimused ei ole suutnud suhestuda IKT võimalustega. Eelkõige on loomulikult selle põhjuseks ühise keele puudumine tehnikute ja humanitaaride vahel, kuid ka üleüldiselt vähesed teadmised infotehnoloogiast ja selle võimalustest ühiskonnas.

Olen palju kuulnud arvamusi, kuidas kõik inimesed ei peagi sellest «IT-värgist» aru saama. Arvestades, millist mõju see meile igapäevaselt avaldab ning seda ka füüsilises maailmas, peaks täisväärtuslik infoühiskonna liige mõistma ka virtuaalset maailma tema ümber. Eelkõige algaks see IKT-õppest koolides ning selle all ei pea ma silmas mitte niivõrd programmeerimist kui IKT infrastruktuuri ja arhitektuuri  ning sellega kaasnevaid ohte ja võimalusi. Kui noored õpivad matemaatikat, geograafiat ja bioloogiat, siis sama tähtis peaks olema ka IKT-õpe, kasvatamaks noort hakkama saama teistsuguses maailmas. Lõppude lõpuks arendame niimoodi generatsiooni, kes e-riigi võimalusi loomulikumalt ning efektiivsemalt ära oskaksid kasutada.

Eesti riik on väike ning meil on vähe ressursse – meid on kallis ülal pidada. Juba taasiseseisvumise algusaastatel võeti strateegiline kurss kasutada IKT-d tõhusamaks ja optimeeritumaks valitsemiseks ning see oli igati õige otsus. See missioon on jäänud aga poolikuks ning seda eelkõige just ühise keele puudumise tõttu. Seesuguses olukorras peaks riik võtma tugevama initsiatiivi e-poliitika juhtimises ning suunduma nn lõtvadest strateegiatest siduvate otsusteni. On absurdne loota, et koostöövõime, mis on eduka e-valitsemise alustala, saavutatakse iseenesest. Infoühiskonna arengukava ja koostöövõime raamistik on küll ilusad dokumendid, kuid ümmarguste ja soovituslikena nad eesmärgipärast tulemust ei too.

Kristina Reinsalu on oma doktoritöös jaganud e-demokraatia arengu Eestis kolme arengufaasi:  interneti esindusdemokraatia, kliendidemokraatia ja osalusdemokraatia. Esimesed 2 faasi on läbi käidud (eelduste loomine infoühiskonna arenguks, Tiigrihüpe, e-teenuste väljaarendamine), kuid e-osalusdemokraatia saavutamine on vaevaline. Iseenesest eeldused selleks on olemas - vastav tehnoloogia, laialdane internetikasutus (2013. aasta I kvartalis kasutas 16–74-aastastest Eesti elanikest internetti 80 protsenti) ning samuti ei saa väita, et puuduks poliitiline soov.  Arvatavasti jääb vajaka hoopis tõukejõust, mis omakorda vajab julgust, otsustavust ning vastutusvõimet.

Suuresti hoiab seesuguseid laiapõhjalisemaid reforme kinni poliitiline ebakindlus. Seega, nagu räägime haldusreformist kui katkisest plaadist, võime samamoodi hakata rääkima ka e-riigist. Iseenesest oleks ideaalis mõlema puhul tegu efektiivsema avaliku halduse teostamisega.

Tõhusad ning kaasavad e-teenused eeldavad laiapõhjalisust ning integreeritust, mis omakorda tuleneb heast koostöövõimest. E-teenused ei saa seista üksinda, vaid peavad moodustama arusaadava terviku. Meie eesmärk ei saa olla pakkuda kodanikule üksikuid e-teenuseid, vaid mugavat ning turvalist suhtlust e-riigiga. See eeldab tehniliselt aina rohkemat automatiseeritust, õigussüsteemi laiapõhjalist ülevaatust ning eelkõige ühtset riigivalitsemist.

Piisavalt paindlik ning koherentne õiguslik raamistik on kriitiline element e-valitsemise edukaks rakendamiseks. Regulatsioonide kaasajastamine ning uuendamine on hädavajalik, pakkumaks kindlat ning stabiilset tuge IKT arenguks, sh kvaliteetseteks e-teenusteks. Tervikliku e-riigi jaoks oleks vajalik suuremahuline seaduste kaasajastamine vastavalt IKT võimalustele. Kui see on olnud Eesti riigi strateegiline otsus, siis peab seda soodustama ka õigus.

Õigus peab peegeldama ühiskonna vajadusi, mitte neid ette kirjutama. Kuigi õiguskindlus on tähtis printsiip, ei tohi see saada takistuseks. Lisaks seaduste ülevaatamisele on tähtis ka vastavast õiguslikust keskkonnast adekvaatne arusaamine halduse teostajate poolt. Vähesed teadmised või segadus õigusliku regulatsiooni või selle muutmise osas võib olla samuti takistuseks. Parem insitutsioonidevaheline koostöö ning selged ja detailsed juhised oleksid praktikas hädavajalikud. E- riik peab soodustama haldusorganite vahelist suhtlemist, koostööd, infovahetusvõimet, omavahelisi teenuseid ning neid toetavaid äriprotsesse. Selleks on haldusorganitel vaja siiski teatavat keskset suunamist, tagamaks riigisisest harmooniat.

Kui IKT on aidanud meil lihtsustada haldusprotsesse ja vähendada halduskoormust, siis peab see peegelduma ka seadustes, mis hetkel on siiski veel paberipõhise ideoloogia põhjal üles ehitatud. Tõhusaks muutuseks on vaja teostada laiapõhjaline reform - lõputu olemasolevate seaduste muutmine ja täiendamine ning eriseaduste tegemine muudavad niigi segase süsteemi veelgi arusaamatumaks. Õigus peab olema optimeeritud ning arusaadav. See tagab ka parema halduse.

Samuti on praegustes seadustes prevalveeriv tahteavalduse ideoloogia, kuid see on vananenud. Varasemalt ei olnud riigil sellist hulka andmeid ning nende töötlemise võimet, nagu seda on praegu. Praeguseks on riigil võimalused pakkuda kodanikule hüvesid automaatselt nii, et see on talle kõige vähem koormav. Kodanikul peab alati jääma aga õigus sellest loobuda. Laiapõhjalise reformi järel on aga ülimalt tähtis ka pidev töö, et õigus püüaks infoühiskonnaga kaasas käia. Sinna juurde võiks kuuluda eelnõudes nö e-analüüs, et vastav õigusakt oleks korrelatsioonis infoühiskonna eesmärkidega. Samuti on tähtis ühtsete siduvate standardite loomine ning e-teenuste tasuvusanalüüs.

Eduka infoühiskonna ja tervikliku e-riigi tagab paljude valdkondade integreeritus ning ühtsus. Just koostöö ja koosvõime on eelkõige need võlusõnad, mis tagavad parema e-valitsemise. Kuid IT annab meile lihtsalt võimaluse teha seda veelgi efektiivsemalt - tegelikult peegeldab virtuaalsus reaalsust. Kui meil on parem e-riik, on meil parem riik.