Toomas Alatalu: lobby-mängud riigikogus

Toomas Alatalu Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Lobby-mängud riigikogus lõpetab vaid see, kui igal seadusel on konkreetne autor, kirjutab Toomas Alatalu (SDE kandidaat riigikokku).

SMS-laenude piiramise vajadus on algusest peale ehk hetkest, mil oma ligimest-suguvenda usaldama harjunud inimeselt hakati hingehinda võtma – olnud selge kõigile. Kõigile peale kahe seltskonna: laenuandjate endi ja seaduseandjate, kellest ju sõltus vastava seaduse tegemine või mittetegemine. Eesti poliitikute taset ja nende loogikat teades polnud mingi üllatus, et just riigikogu valimiste eel sündis SMS-laenamist kergelt pärssiv seaduseelnõu – et oleks, mida valijatele ja võlavangis õnnetutele öelda. Sama loogiline oli ka see, et seadus jäi vastu võtmata. Tänu igaks juhuks kohale läinud TV3 ajakirjanikule oli lõbus vaadata, kuidas asjaosalised oma tegu selgitasid: kõigil oli täpne ülevaade kõikidest hääletajatest-mittehääletajatest ja kõik olid ühel meelel, et mitte meie, vaid nemad olid vastu võtmata jäämises süüdi.

Riigikogu veteranina võin kinnitada, et seesugust pulli – seadusest-otsusest huvitatu olgu kohal, et hääled oleksid koos – tehti esimest korda 1994.aastal. Ainult, et mitte põhimõttelises küsimuses, mida kinnitab ka võimukoalitsiooni toonane rahulikkus seaduseelnõu uuel esitamisel. Praegusel juhul on aga tuhandetel kodanikel kõri kinni pigistatud ja kuigi antud eelnõukesest sõltub vähe, on ikkagi võigas vaadata, kuidas poliitikud raiskavad üksteise võidu oma aega erakonna maniski puhastamisega ja meedia kasutab pinda ja eetriaega sisutühjale selgitustööle. Kuritegelikud laenuandjad aga ei jõua ära kiita «oma käepikendusi» Toompeal, kes tegelikult ju andsid lisaaega kaaskodanike nöörimiseks, sest lõid segaseks pildi pooldajatest-vastastest enne seda, kui algab tõelise SMS-laenude piiramise seaduse tegemine.

Riigikogu veteranina ütlen sedagi, et valitsuskoalitsiooni käitumine oli täielik arusaamatus – on ju väga lihtne võtta vaheaeg, teha kindlaks tegelik häälte arv ja vajadusel ka lükata hääletus edasi!? Kui tööd teha ei osata ja lastakse end nii lihtsalt lüüa, siis oleks viisakas hakata Toompealt alla astuma.

Tekkinud situatsioonile laiemalt lähenedes võib öelda, et selles sisuks on vastutuse puudumine. Ehk siis klassikaline seis: mis töötab paremini - isiklik või parteiline vastutus. 1992-95.a. sai riigikogu põhiseaduskomisjonis korduvalt ragistatud selle üle, et igal seadusel ja parandusettepanekul oleks kindel autor – asi, mida toonane ja osalt ka praegune võimukoalitsioon meeleheitlikult tõrjus. Miks, seda lahkasin 1996.a. Eesti Ekspressi ilmunud pikemas loos, kus oli juttu sellest, kuidas omandireformiseadust hakati hiljem täiendama selle rakendusotsusesse torgatud anonüümse parandusega ja kuidas kohtlaselt kõlanud sõnastust «...Saksa riigiga sõlmitud lepingud» täiendas kõnepuldist justiisminister kinnitusega: «Aga loomulikult on tegu Eesti-Saksa 1939.a. ja NSVL-Saksa 1941.a. lepingutega.» Teadis küll, mida mõeldud, aga paranduse ja sõnastuse autorit ei avaldanud!

Pole juhus, et praeguse suletud riigikogu puhul – vaid neli erakonda, kusjuures kolm on kordamööda paarissuhtes ja tõrjutu rahuldab oma vajadusi Tallinna parlamendi kontrollimisega – puhkes nagin komisjonides tehtud otsuste avalikustamise-mitteavalikustamise üle.

Normaalne loogika ütleb, et mida siin karta – ole mees ja vastuta! Ent meie ühiskonnas viidi ametlik kartmine sisse veel 2003. aastal, kui kõigest 12-aastases riigis sündisid esimesed 75-aastase tutvusmikeeluga riigisaladused. On omamoodi kõnekas seegi, et samast aastast tohib riigikogus parandusettepanekuid ja algatusi teha mitte üks riigikogulane, vaid kaks! Kindlasti meenutab see tänaseni püsiv seis vanematele inimestele nõuka-aegset anekdooti alati kahekesi koos liikunud miilitsatest – kokku tuli üks keskharidus. Pole siiani kuulnud, et samasugune reegel kehtiks mõnes teises parlamendis.

Mõistagi teenis riigikogus kehtestatud reegel erakonna võimu suurendamist ja lihtsustas kontrolli oma saadikute üle. Samas polnud raske ette näha, et just see sund lõhub lõplikult vastutuse momendi, mida SMS-laenu seaduse lugu kenasti kinnitas. Formaalselt vastutasid ju kõik erakonnad/fraktsioonid, aga hetkel, kui ühtedel oli kasulik poliitmängu harrastada, sai kohe selgeks, et tegelikult ei vastuta mitte keegi. Ja keegi ju polegi end süüdi tunnustanud! Samas pole raske ette kujutada, et kui antud eelnõu algatanuks riigikogu liige A.A., siis sõltunuks hääletamise toimumine-mittetoimumine just temast. Ehk siis – kui midagi pärast valimisi muuta, siis andkem riigikogulasele tema väärikus (ta on ka üksi rahva esindaja!) ja autoriõigused tagasi.