Kirjanduse ainekava kohustuse ja huvi vahel.
Juhtkiri: koolikirjandus
3. september 2010, 00:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgmisest aastast käiku minev kirjanduse uus ainekava üritab raamatud noortele taas paeluvaks muuta. Seda meelt on nii ainekava koostajad kui ka eesti keele ja kirjanduse õpetajaid koondav emakeeleõpetajate selts. Ainekava uuendamise taga on olnud õpetajate mure noorte lugemisharjumuse hääbumise pärast, mis kajastub lõpukirjandite ja väljendusoskuse üldises kesises tasemes.
Arvatakse, et seni domineerinud kirjanduslooline lugemine – piltlikult öeldes Kreutzwaldist Kivirähkini – jõuab kirjandusvõõra õpilase ära tüüdata juba enne, kui see Kivirähki või teiste tänapäeva menukiteni jõuab. Kohustuslik kirjandus koolis võib tunduda karistamisena.
Žanripõhine õpetamine jätab õpetajale vabad käed eelistada nn vana aja klassitsismi, romantismi ja realismi kulunud autoritele huvitavamaid ja tänapäevasemaid tegijaid. Et sellele lisanduvad kirjanduse õpetamise alustamine eraldi ainena juba 5. klassist ja värskenduskuuri läbi teinud kohustusliku kirjanduse nimekiri, annab see põhjust loota, et uued põlvkonnad võivad end taas tunda raamaturahva hulka kuuluvana, nii nagu seda on olnud nende vanavanemad.
Selle lootusega tasub ühineda. Ometi on medalil ka teine pool. Kirjanduslooline kirjandusõpe (mis sugugi ei tähenda seda, et pähe tuleb taguda autoreid ja nende elulugusid) näitab, kuidas kujuneb traditsioon ja kaanon ning kuidas seda murtakse või täiendatakse.
Sest mis on meie ühiskonna põhihäda? See on väärtusrelativism ja fragmentaarsus, killustatus. Lähtumine arusaamast, et üksnes meie kaasaegne on huvitav, ajendab haaramagi hetkel moes olevate autorite ja raamatute järele.
Kuna aga seos traditsiooniga jääb nõrgaks, on raske hinnata pidevalt lisanduva kirjanduse tegelikke väärtusi. On ju mõistetav, et nii kirjandusväljale astujad kui ka kirjastused esitlevad oma toodangut kui uut sõna.
Ent kellel kirjanduslooline kogemus olemas, võib üsna hõlpsalt leida, et huvitavuse sildiga varustatud teos osutub sageli taasavastatud vanaks. Kirjandusilm on paisuv universum, selles orienteerumiseks peab ikka teadma midagi selle tekkest ja kujunemisloost.
Uuenduslik žanripõhine õpe näitab oma viljakust ilmselt siis, kui see on kindlalt seotud ajateljega. Ehk teisisõnu, kirjandusõpetaja on oma missiooni kõrgusel, kui tal õnnestub õpilastele näidata, et Harry Potterit ümbritseb kirjandusloos müriaad samasuguseid või veelgi põnevamaid võlureid.
Või kui ta mõne vabalt ja huviga loetava tänapäeva naturalistliku romaani kohta võib öelda: «Vildel kukkus see palju ehedamalt välja!» Ja järgmiseks tunniks loevadki kõik Vildet.