Bernard-Henri Lévy

FOTO: AP / Scanpix

Filosoof Bernard-Henri Lévy ja filantroop George Soros leiavad ühises arvamusloos, et lääneriigid peavad osutama Ukraina reformide läbiviimiseks kiiresti rahalist abi.

Aasta tagasi sündis Maidanil uus Ukraina.

Täna on see vaimsus, mis innustas miljoneid ukrainlasi Maidani väljakule kogunema, tugevam kui kunagi varem.

Uue Ukraina sooviks on vastanduda täielikult vanale Ukrainale, mis oli demoraliseerunud ning korruptsioonist läbi imbunud.

See muutus on olnud haruldane eksperiment osalusdemokraatia vallas ning imetlusväärne ja üllas samm rahva poolt, kes kogunes massidena selleks, et avada oma riik modernsusele, demokraatiale ja Euroopale – ja see on alles algus.

Selle eksperimendi muudab ainulaadseks asjaolu, et see ei väljendu pelgalt võitluses, vaid ka konstruktiivses töös, ja mitte ainult vastupanus, vaid ka riigi ülesehitamises.

Paljud parlamendi ja valitsuse liikmed on vabatahtlikud, kes on oma riigi teenimise huvides loobunud hästitasustatud töökohtadest. Natalie Jaresko, kes on uus finantsminister ning endine investeerimispankur, töötab nüüd paarisaja euro suuruse kuutasu eest. Vabatahtlikud abistavad miljonit riigisiseselt ümberasustatud inimest ning töötavad ministrite ja kohalike omavalitsuste nõunikena.

Uuele Ukrainale on aga võimsaks ohuallikaks vana Ukraina, kus töötasid käsikäes tugevalt sissejuurdunud riigibürokraatia ja ärioligarhia. Ning loomulikult pistab Ukraina rinda ka Venemaa presidendi Vladimir Putini sihikindla vaenuga, mille eesmärgiks on Ukraina iga hinna eest destabiliseerida.

Üheks puuduseks on asjaolu, et uus Ukraina on hästi hoitud saladus, mis on varjul mitte ainult ülejäänud maailma, vaid ka Ukraina avalikkuse eest. Radikaalseid reforme töötatakse juba välja, ent neid ei ole veel rakendatud.

Õpetlik oleks võrrelda tänast Ukrainat 2004. aasta Gruusiaga. Pärast võimuletulekut asendas Mihhail Saakašvili otsekohe vihatud liikluspolitsei ning eemaldas teesulud, mida oli kasutatud autojuhtidelt pistise väljapressimiseks. Avalikkus mõistis kiirelt, et asjad hakkavad paremuse suunas liikuma. Paraku ei ole Ukrainas veel sarnast tõestusprojekti leitud. Kiievi politseijõudude struktuur tehakse küll ümber, kuid juhilubade saamise eest tuleb endiselt maksta samasugust altkäemaksu nagu varemgi.

Saakašvili oli revolutsiooniline juht, kes juuris korruptsiooni välja, ent muutis selle lõpuks riigimonopoliks. Seevastu on Ukrainas aga osalusdemokraatia, milles ei toetuta mitte ühele juhile, vaid kontrolli- ja tasakaalumehhanismidele. Demokraatias liiguvad asjad aeglaselt, kuid see võib pikemas perspektiivis osutuda eeliseks.

Oluline küsimus on aga, kas pikem perspektiiv üldse eksisteerib? Hetkel on Ukraina langenud Venemaa otsese sõjalise ja finantsilise rünnaku alla. Venemaa on küll finantskriisis, ent Putin näib olevat otsustanud, et ta saab hävitada Ukraina enne, kui sel õnnestub end täielikult jalule seada ning enne, kui finantskriis Putini populaarsuse hävitab. Ta suurendab Ukrainas sõjalist ja finantsilist survet. Üle-eelmisel nädalavahetusel rünnati Mariupoli, õõnestades teesklust, mille kohaselt separatistid omapäi tegutsevad.

Ukraina kaitseb end sõjaliselt, kuid neil on hädasti tarvis rahalist abi.  Viivitamatult on vaja 15 miljardit USA dollarit [13,3 miljardit eurot]. Selleks aga, et kindlustada Ukraina püsimajäämist ja soodustada erainvesteeringuid, peavad Lääne võimud muutma oma poliitiliseks kohustuseks lisasummade saadavaks tegemise, mis on sõltuvuses Venemaa rünnaku ulatusest ja Ukraina reformide edust.

Reformide läbiviijad tahavad ise otseselt vastutada tegelike kulutuste eest, et vältida lekkeid, mis olid iseloomulikud vanale Ukrainale. Nad võtavad vastu ulatuslikke õigusakte, kuid soovivad ka, et Rahvusvaheline Valuutafond jätkaks nende tegevuse kontrollimist.

Paraku liiguvad demokraatias asjad aeglaselt ning Euroopa Liidu taolises erinevate demokraatiate ühenduses liiguvad asjad veelgi aeglasemalt. Putin kasutab seda ära.

Sellest, mis toimub lähipäevadel, sõltub palju. Kaalul ei ole mitte ainult Ukraina saatus, vaid ka Euroopa Liidu enese saatus. Ukraina kaotus oleks tohutu kaotus Euroopale – see võimaldaks Venemaal Euroopa Liitu lõhestada ja domineerida.

Seevastu juhul, kui Euroopa hädaolukorraga toime tuleb ja Ukrainale vajaminevat finantsabi osutab, on Putin lõpuks sunnitud oma agressioonist loobuma.

Praegu võib Putin väita, et kõik Venemaa majandusraskused on Lääne vaenulikkuse tagajärg ning Venemaa avalikkuse jaoks on see argument veenev. Kui aga Ukrainale antakse küllaldast finantsabi, lasub vastutus Venemaa majanduslike raskuste eest selgelt Putinil.

Venemaa avalikkus võib seejärel sundida teda järgima uue Ukraina eeskuju ning Euroopa saab teha tegemist uue Venemaaga, mis on muutunud potentsiaalsest strateegilisest ohust potentsiaalseks strateegiliseks partneriks. Sellised on panused.

(Bernard-Henri Lévy,on filosoof ja raamatu «Left in Dark Times: A Stand Against the New Barbarism» autor. George Soros on investor, filantroop ja avatud ühiskonna võrgustiku Open Society Foundations esimees. Arvamuslugu ilmus kõigepealt ajalehes The New York Times.