Aivar Reinap.

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Valimisväitlustes on pensionitemaatika õigustatult tõusnud huviorbiiti. Üllatusega lugesin lehest pealkirju «Pensionisüsteem on vildakas» ning «Ekspert tunnustab pensionifondide süsteemi». Kas süsteem on siis vildakas või mitte?

Kriitikud ütlevad, et meie kolmesambaline pensionisüsteem on ebaõiglane ning pensioni suurus on liiga suures sõltuvuses tööaastail teenitud palgast. Kirjutasin juba 12 aastat tagasi siinsamas Postimehes, et ebavõrdsus jõuab tulevikus pensionärideni. Sotsiaalkindlustusameti pensioniosakute jaotuse statistika kinnitab igal aastal, et tulevased riiklikud esimese samba pensionid hakkavad mitu korda erinema. Kui siia lisada veel palgaga otseselt seotud teine ja kolmas pensionisammas, siis lõhe pensioni väljamaksetes suureneb tulevikus oluliselt.

Tänini pole peetud eriti vajalikuks meie pensionisüsteemi muuta. Pensionikindlustuse osakud sõltuvad otseselt inimese eest tasutud sotsiaalmaksust ning madalapalgalistel, lastega kodus olevatel emadel või ka näiteks ajateenistuses viibivatel noormeestel pole pensionikassa silmis suurt väärtust. Iseenesest ei maksaks ju olulistes ametites töötavatele inimestele või riigi ja ühiskonna heaks oma aega ohverdavatele kodanikele iga tööaasta eest vähemalt ühe pensionikindlustuse osaku andmine pensionikassale suurt midagi. Lihtsalt muud koefitsiendid kaotavad veidi väärtust.

Samas on esimesse pensionisambasse nutikalt ehitatud sisse pensioni baasosa, millega saab garanteerida kõigile ehk ka väikesepalgalistele ja töötutele minimaalselt vajaliku pensioni. Kui tundub, et pensionilõhe läheb liiga suureks, saab suurendada baasosa osakaalu esimeses sambas, mis suurendab automaatselt ka süsteemi solidaarsust. Samal ajal säilib suure palgaga pensionikassat toetavate töötajate motivatsioon edasi pingutada.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti pensionisüsteem on väga hea, teatud väikeste iluvigadega. Õigluse seisukohast võiks mõnede oluliste madalapalgaliste riigiametite pidajatele ning lastevanematele anda ehk taas välja staažiosakuid, mis võrdsustaks vähemalt pensioni määramisel nende tööaasta keskmise palga saaja omaga.

Pigem vajaks ehk edasist reformimist eripensionide süsteem, kus ebavõrdsus riivab palju valusamalt silma. Kui keskmine vanaduspension oli 2013. aastal 330 eurot, siis keskmine riiklik eripension 1711 eurot.

Peamine pensioniküsimus pole siiski mitte meie pensionisambad, vaid kuidas leida pensionikassasse maksjaid, et ka tulevikus oleks esimesest pensionisambast võimalik inimestele pensione välja maksta ning pensionile mineku iga ei oleks vaja tõsta 80. eluaastani.