Kaarel Tarand: meie aja kangelased

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Riigikogu komisjoni istungite helisalvestiste hukust päästja aunimetusele hakkasid korraga preten­deerima lausa kolm erakonda: IRL, Reformierakond ja SDE, kirjutab Kaarel Tarand värskes Õpetajate Lehes ning küsib, kummad nad on, kas küünilised või juhmid?

Heroilise võitluse lõpuks hoidsid parlamendierakonnad ära Eesti seadusandliku kogu barbaarse hävitustöö mälusektoris. Riigikogu komisjoni istungite helisalvestiste hukust päästja aunimetusele hakkasid korraga preten­deerima lausa kolm erakonda: IRL, Reformierakond ja SDE. Kummad nad on, kas küünilised või juhmid?

Kas tõesti saab keegi täiemõistuslik eeldada, et laiade hulkade silme all antud etendus ning selle osaliste seisukohad saavad kõigil kohe ununeda? Samas, mine tea, ehk ongi nende erakondade mõnel valijarühmal lühike mälu ning neid tasubki pidevalt hullutada skeemi järgi, et ise probleemi tekitan, ise selle ka lahendan.

Eesti vaba ühiskonna viimane suur probleem helisalvestistega oli aastal 1995, mil selle peakangelane Savisaar lubas lausa igaveseks poliitikast lahkuda (aga endale tüüpiliselt muidugi sõna ei pidanud). Isegi toona ei olnud probleemiks mitte niivõrd lindistuste sisu, kuivõrd asjaolu, et lindistatud oli inimeste teadmata, salaja. Riigikogu komisjoni istungeid on alati salvestatud kõigile avalikult. Et see tagantjärele kellelegi muret saab valmistada, on küllap endisest nuhkimisühiskonnast kaasa veetud postsovetlik trauma, mille olemasolu me rahvusvahelisel areenil tavatseme eitada.

Protsessi viimases faasis käitusid asjasse puutuvad poliitikud üpris inetult ja selgrootult, mõni asus hoogsalt valetamagi. Eelnõu menetlusest tagasivõtmisega probleem iseenesest ei lahenenud, see loodetakse valimiste eel lihtsalt ära peita. Seetõttu ei tohi avalik tähelepanu helisalvestiste edasisele saatusele kaduda, pigem vastupidi. Vähemasti teoreetiliselt on olemas võimalus kõik need salvestised nüüd kiiresti avalikku kasutusse tuua, litereerida ja statistiliselt üldistada. Arvata on, et varjatult survestavad otsustajad arhiivi leidma ettekäändeid avalikustamisega venitamiseks või selle takistamiseks, kasutuspiirangute seadmiseks jne.

Kõik kokku jätab endiselt vastuseta küsimuse, mida siis otsustajatel ikkagi karta on. Kõnealuse seaduseelnõu tegemise lähtekohad on ka mujalt vildakad. Väide, nagu oleks võimalik mis tahes koosolekutest korralikke ja sisukaid protokolle teha ainult siis, kui see on sätestatud seaduses, on korraga naeru- ja häbiväärne. Tegu pole seaduse, vaid organisatsiooni sisemise kultuuri küsimusega. Koosolekute sisulist protokollimist harrastatakse igas normaalses MTÜ-s, küllap ka ettevõttes. Et riigikogu komisjonid seda ei tee, on skandaalne. Kui protokollid aasta-aastalt aina napisõnalisemaks ja sisutumaks muutusid, pidi see toimuma kõigi rahvaesindajate ühisel vaikival soosingul. Nii oli mugav, nii pääses veel ühest avaliku kontrolli võimalusest.

Lindistuste varjamise ja sealt edasi juba hävitamise küsimus kerkis aga päevakorda üldse seoses õiguskaitseorganite tegevusega, vajadusega saada selgust. Järelikult on saadikute seisukoht, et prokuratuur ja kohus ei tohi selgust saada. Ja kui juba nemad ei tohi, siis loomulikult mitte kodanike hulgad. Sellest omakorda on raske järeldada muud kui seda, et saadikud ei ole üldse aru saanud, kuhu ja mida tegema nad on saadetud.

Valija peab toimunust tegema tõsiseid järeldusi. Esiteks peab hoiduma selliste inimeste valimisest, kes ei ole mõistnud, et parlament ongi avaliku rääkimise keskne koht riigis. Teiseks kõlbavad mittemõistjatega sama vähe parlamenti inimesed, kes kardavad oma seisukohti avalikult välja öelda või ei soovi demonstreerida oma valijatele, kuidas nad valijatele antud lubaduste eest igapäevatöös seisavad. Ja kolmandaks, kõigilt praegu kandideerijailt peab valija nõudma dokumenteeritud kinnitust selle kohta, et riigikogu järgmisesse koosseisu valituks osutudes ei astu nad ühtki sammu, mis piiraks avalikkuse juurdepääsu riigikogu alatistes komisjonides toimavale.

Poliitikute eravestlustest koorunu ning sotsiaalmeedia nopete põhjal võib praegu kokkuvõtvalt järeldada, et helisalvestiste hävitamisest või avalikkuse eest varjamisest ollakse parlamendis üsna üksmeelselt huvitatud järgmistel põhjustel. Esiteks variseks lindistuste avaldamisel kokku aastaid hoolega üles ehitatud konstruktsioon, mille kohaselt «saadiku põhitöö toimub komisjonis». Sellega teatavasti põhjendatakse täiskogu aina süvenevat tuima formalismi, mis rahvale meedia vahendusel näha. Salvestistest selguks, et tegelikult on ka komisjonides palju formalismi ja ükskõiksust, nii mõnigi saadik ei võta aruteludest, kui sellised peaksid toimuma, sisuliselt osa ka siis, kui füüsiliselt koosolekule pärast alguses kohaloleku registreerimist kauemaks kohale jääb.

Teiseks tuleks ilmsiks nii mõnegi, kes komisjonis suu lahti teeb, mastaapne ebakompetentsus küsimustes, mis otsustamiseks laual on. Ma ei arva sugugi, et iga saadik peab valdama spetsialisti tasemel kõiki teemasid, mis ühe alatise komisjoni pädevusse kuuluvad, aga siis tulebki kasutada ekspertabi. Paraku ilmneb salvestistest, et nii mõnelgi saadikul on ekspertide või huvirühmade arvamuste ärakuulamisega suuri raskusi, selle asemel peetakse kutsutud ekspertidele jutlusi ja ülbitsetakse matslikult ametnikega. Kes kohal käinud, teab seda omal nahal.