Motomatkajate ridadesse kuuluv Ida prefekt Aldis Alus soovitab kaasratturitel mõistlikult liigelda.

FOTO: Ida prefektuur

Ida prefektuuri prefekt ja Eesti Motomatkajate Klubi liige Aldis Alus kirjutab oma murest kaasratturiste suhtes, kes on rohkem kui pooltel juhtudel avariisse sattudes süüdi olevaks pooleks.

1. augustil peeti Narva linna läheduses kinni mootorrattur, kelle kiiruseks mõõdeti 119 km/h alas, kus suurim lubatud kiirus on 70 km/h. Lisaks tuvastas politsei mehel 1,6 promillise alkoholijoobe. See rattur oli alustanud oma teed Kiviõli motofestivalilt ning suundumas koju – Tartusse!

Võib ainult ette kujutada, kuidas on võimalik sõita Kiviõlist Tartusse läbi Narva ning seda, et nii mõnigi liikleja pääses sellel päeval kõige halvemast.

28. augusti õhtul sõitis mootorrattur Jõgevamaal teelt välja ning hukkus, mõne aja pärast sõitis samas kohas teelt välja teine mootorrattur, kes sai vigastada.

Hei sõbrad! Mis toimub?

Vabal ajal olen ka ise aktiivne mootorrattur ning läbin kaherattalisel umbes 10 000 kilomeetrit aastas, seda nii Eestis kui välismaal. Mida mina näen mootorrattasadulas? Meeldivaid inimesi, teistega arvestavaid juhte, tee ääres lehvitajaid, vastutulevaid rattureid kätt tervituseks tõstmas ja palju muud ilusat.

Mootorrattasõit ongi just sellepärast tore, et sa koged kõike vahetult – nii sooja kui külma, tuult ja vihma. Sul puudub kaitsev ja anonüümsust pakkuv plekist kaitsekiht. Jah, tänu sellele on mootorrattasõit ka võrreldes autosõiduga palju ohtlikum. Peaaegu iga õnnetus toob endaga kaasa tervisekahjustuse.  

Viimaste aastate liiklusstatistika järgi on üldine liiklusõnnetuste arv vähenenud, samuti on vähenenud nii liikluses vigastatute kui ka hukkunute arv. Kas aga on põhjust selle üle rõõmu tunda? Ei.

Hoolimata sellest, et üldnumbrite võrdluses varasemate aastatega tundub olukord meie liikluses olevat esmapilgul parem, ei saa minu arvates just mootorrattaõnnetustega seonduva osas meist keegi rahul olla.

Tihti võib internetifoorumites lugeda, kuidas autojuht keeras mootorratturile ette, ei näidanud suunda ja on muidu igavene paha tegelane maanteel. Samuti jääb vestlustest mootorratturitega väga tihti kõlama väide, et nemad, st mootorratturid oskavad sõita küll, kuid autojuhid ei oska nendega arvestada.

Süüvimata praeguses kirjatükis õnnetuste põhjustesse, näitab statistika, et läbi aastate on kõige sagedamini esinevaks mootorrattaõnnetuseks teelt väljasõit. Jah, on tõsiasi, et ka autojuhtide süül toimub arvestatav osa liiklusõnnetustest, kus üks osapool on mootorrattur. Vaadakem aga natukene numbreid – kes on siis süüdi?

 2009. aastal toimus politsei statistika järgi 101 mootorratta osalusega liiklusõnnetust, milles 53 juhul tuvastati mootorratturi süü, käesoleva aasta 8 kuuga on toimunud 52 mootorratta osalusega õnnetust, milles tuvastati 30 juhul mootorratturi süü.

Vaadates statistikat alates 2005.aastast näeme, et tegelikult on süülisuse osakaal sarnane kirjeldatud kahele aastale. Nimetatud numbrites on kajastatud ainult politseis registreeritud õnnetused.

Aga jätkem keerulised numbrid kõrvale ning võtame käsile statistika kõige väiksemad numbrid – hukkunud mootorratturite arv. Kui 2008. aastal hukkus ainult üks mootorrattur, siis 2009. aastal oli see arv kolm ning käesoleva aasta kaheksa kuuga on hukkunud juba neli mootorratturit. Mootorrattasõidu aktiivne hooaeg ei ole veel läbi!

Kinnituseks eelkirjutatule, on nimetatud õnnetuste põhjuseks kahel juhul teelt väljasõit, ühel juhul vastu aeda sõit (sisuliselt sama) ning ühel juhul kokkupõrge vastutuleva sõiduautoga. Kõikide nende õnnetuste uurimine veel kestab ning täna ei saa välja tuua täpseid õnnetuste asjaolusid.

Statistikat võib vaadata nii- ja naapidi, kuid head mootorratturid – ärge muutuge osaks statistikas. Mida aga selleks ette võtta?

Mootorrattaga sõidu juures on teadupärast kõige olulisem juhtrauda sadulaga ühendava «tihendi» üks osa – see on teie pea! Juhul, kui teile tundub pidevalt, et autojuht ei näe teid (küll vahetab rida, küll keerab ette, küll teeb vasakpööret jne), siis minge koju, vaadake pikalt ja sügavalt peeglisse, mõtisklege ning tehke selgeks – kas tahate midagi endas muuta või muutuda osakeseks «loodusliku valiku statistikaks» nagu pahatihti järjekordse kurbade tagajärgedega õnnetuse kohta armastatakse öelda.

Praegusel ajal, räägitakse palju ka sellest, et politsei liiklusjärelvalve maht on vähenenud ning ei jõuta igale poole. Ärge muretsege, politsei teeb oma tööd analüüsipõhiselt ning oma tegevused planeeritakse just sinna, kus on kõige suurem oht. Loo alguses toodud näidete puhul on oht erinevate motokokkutulekutega otseselt seostatav.

Juba sellel nädalavahetusel on tulemas Karepal, Lääne Virumaal järjekordne motokokkutulek ning politsei on planeerinud vastavalt ka oma liiklusjärelvalvealase tegevuse, oleme kohal ning abistame kõiki, kes ise ei suuda või ei taha turvaliselt liigelda.

Seega head ratturid – olgem mõistlikud ning liigelgem ise turvaliselt ning kutsugem ka teisi rattureid mõistlikkusele, et ei peaks hiljem kuskile interneti avarustesse kõikidele meile  tuttavat tähekombinatsiooni «R.I.P.» kirjutama.