Reedel Sirbis: valge mehe keskeakriis eesti filmis, Thomas Carlyle'i ajalookäsitlus ja Kultuurkapital 90

Sirbi esikaas. Foto: Repro

Reedene Sirp kirjutab muu hulgas 19. sajandi briti ajaloolase Thomas Carlyle'i ajalookäsitlusest, Kultuurkapitali 90. juubelist ning valge mehe keskeakriisist Eesti filmikunstis.

Sel reedel Sirbis Kultuurkapital 90. Sõna saavad Jaan-Eik Tulve, Ott Karulin, Tuudur-Jaan Rekkor, Märt Väljataga, Berk Vaher, (:) kivisildnik, Jüri Uljas, Karlo Funk ja Kaido Ole.

MART KULDKEPP: Eesti põhjamaisus ehk Vana idee uued rõivad

Mõte sellest, et ka Eesti on Põhjamaa, on meid ikka ja jälle köitnud. Eesti kultuuriruumis loob põhjamaisuse mõiste hulgaliselt positiivseid seoseid (ürgne loodus, väärikas ajalugu, kõrgetasemeline kultuur ja haridus) ning välismaailmagi silmis on Põhjamaade maine kõike muud kui kehv. Ootuspäraselt on vastavasisulist retoorikat seetõttu tihti kasutatud, kui on vaja end kuidagi identiteedipoliitiliselt määratleda. Nimetada võib korduvalt üles kerkinud plaani asendada Eesti sinimustvalge trikoloor ristilipuga, samuti president Toomas Hendrik Ilvese fantaasiarikast ideed Eestist kui nn Jõulumaast ning uusima näitena Reformierakonna 2015. aasta valimisprogrammi pealkirjaga «Uus Põhjamaa».

TRIINU PAKK: Ajalugu – vangistatult, palun

«Minevik ja olevik» on jaotatud neljaks osaks («Sissejuhatus», «Muistne munk», «Tänapäevane tööline», «Horoskoop») ning iga osa omakorda hulgaks huvitavate pealkirjadega peatükkideks, joone all jääb silma märkusi, taga on tõlkija järelsõna. Ühesõnaga – välised tunnused on nõuetekohased.

Lugema hakates hiilib hinge siiski kähku rahutus. Esimese asjana rabab autori stiil ja toon. Vaevalt saab teema («Inglismaa seisukord») mõne vähese väitlausega sisse juhatatud, kui autor juba haarab lugejal nööbist («Ent vaata …») ega lasegi enam lahti enne, kui raamat 383. leheküljel lõppeb.

Thomas Carlyle, Minevik ja olevik. Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Simo Runnel, toimetanud Katre Ligi. Kujundanud Eve Kask. Ilmamaa, 2014. 448 lk.

REBEKA PÕLDSAM: Segadus valge mehe keskeakriisiga

«Ma olen nüüd ära vaadanud kõik Õunpuu filmid, poole Sarneti filmidest, «Nimed marmortahvlil», «Kertu», «Karikakramäng II», «Roosa kampsuni», «Lumekuninganna», «Kõik muusikud on kaabakad» ja «Mandariinid», võimalik, et veel midagi, ja ma tean, et Eesti on selline tore dokfilmimaa, aga kuidas saab olla üks žanr nii suures valge mehe keskeakriisis? Kunstilisest tasemest ma rääkima ei hakka, sest Õunpuul on see mõnikord täitsa okeilt õnnestunud, teistel mitte nii väga, aga miks on kõik filmid nii lihtsad? Miks on kõikide filmide lähteülesanne olnud lihtsalt filmitegemine ja mitte midagi kellelgi öelda pole mitte millegi kohta? Jutustatakse juhuslikke igavaid lugusid suurte narratiivide nime all – milleks? Mingid klišeelikud situatsioonid luuakse täiesti kulunud aadetest rääkimiseks.

PEETER OLESK: Kuidas kirjeldada pöördparaboloidi?

Fundamentaalalad matemaatika ja füüsika on Toompeal kutsumata külalised.

Pöördparaboloid on pind (siinkohal pole tähtis, et teist järku), mis tekib parabooli pöörlemisel ümber oma telje. Paraboolil on mitu tähendust, millest geomeetriasse puutub see, et ta on joon, mille kõik punktid asuvad kindlal kaugusel fookusest ja juhtsirgest. Kui nimetada vastavaid punkte koos või kokku hulgaks, siis võib parabooli ka geomeetrias määratleda hulgateoreetiliselt, ehkki, ma usun, tahab enamik lugejaist näha parabooli joonisel ja mitte analüütilisel kujul. Lihtsaim viis veenduda parabooli reaalsuses on siiski vaadata teda oma silmaga. See ei maksa palju: iga vokkpanni kaas on paraboloid, parabooli «kulinaarne» vaste. Tõstad ta pannil aurava katalaanide toidu paella peale ega aimagi, et hoiad käes tükikest analüütilist geomeetriat.

Vladimir Arnold, Mathematical Understanding of Nature: Essays on Amazing Physical Phenomena and Their Understanding by Mathematicians. American Mathematical Society, 2014. 167 lk.

RAMINAGROBIS mäletab I

Kui sul on elus vedanud ja sa oled oma tööelu Sirbis elanud, siis ükskord peab ju sellest ka kirjutama hakkama. Ja siin ma nüüd istun ning kriban. Olen toimetusega jõudnud suure ringiga peaaegu algusesse tagasi, ainult et Pika tänava teise otsa. Nii et vut-vut-vut piki Pikka minema ja mäletama. Justkui tagurpidirännak, ajas ja tänaval. Üürikese aja eest olen siin ja üürikese aja pärast enam mitte. Mööda munakivisillutist alla Rannavärava poole, Saiakäigust mööda, Maiasmokast mööda, Mustpeade maja juurde, juba paistabki Roheline turg, siin kasvab ju nagu vanasti Adsoni ja Underi maja akende all Tallinna uhkeim pöök.

Marko Lõhmus: … ja kuhu kaob raha ehk Punk on oluline

Erarahast teaduses

Kultuurisponsorlus ei ole heategevus

Disaini ja arhitektuuri arenguvedur

Alguses oli: sõna Arvo Pärdi muusikas

Arvustamisel

Thomas Carlyle’i «Minevik ja olevik»

Dokumentaalfilm «Need, kes julgesid“»

Näitus «Refleksioonid: sisse/välja»

Rainer Jancise «Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist»

Mängufilm «Foxcatcher»

S. S. Montefiore «Ühel talveööl»

Anne Prangeli «Ihusilmaga»

G. Grigorjeva autorikontsert «Nature morte»

Orthodox Singers

«Talendid kodus»

Flo Kasearu näitus «Ülestõus»

Teatri NO99 «Tüdruk, kes otsis oma vendi»

Theatrumi «Päikesetõusutund»