Andres Einmann: Kas me ei tahagi vabadust?

Andres Einmann Foto: Peeter Langovits / Postimees

Mullu kevadel tekitas palju vastukaja uuring, mille kohaselt tõusis president Vladimir Putini toetus elanikkonna seas pärast Krimmi annekteerimist 82 protsendile ning ülikõrgeks on tema toetus jäänud tänaseni.

Hoolimata kodanikuvabaduste järjekindlast ja süstemaatilisest kitsendamisest Venemaal püsib Putini toetus kõrge. Neid uudiseid saatsid Eestis iroonilised kommentaarid idanaabritest, kes toetavad presidenti seda rohkem, mida enam ta neilt vabadusi võtab.

Eestis tõusis mullu suvel päevakorda aasta keskel jõustunud korrakaitseseaduse muudatus, mis lubas inimestel teisi häirimata tarvitada avalikus kohas alkoholi. Avalikkuse suure vastuseisu tõttu muutis riigikogu detsembris seadust taas ja edaspidi on alkoholi avalik tarbimine lubatud vaid teatud kohtades. Enne seadusemuudatuse algatamist tegi Turu-uuringute AS suve lõpus uuringu, mille järgi ei poolda 82 protsenti vastanutest alkohoolsete jookide tarvitamise lubamist avalikes kohtades.

Kuigi neid kaht arvamusküsitlust omavahel võrrelda on meelevaldne, jäi mõlemal juhul silma arv 82 protsenti. Sisuliselt toetas mõlemal juhul 82 protsenti elanikest oma vabaduste piiramist.

Kahtlemata ei ole võimalus pargis piknikut pidades veini juua Eesti inimeste jaoks esmatähtsusega küsimus. Kuid sellegipoolest toetas valdav osa inimestest iseendalt ühe vabaduse äravõtmist, olgugi et paljude jaoks oli selle vabaduse kasutamine ainult teoreetiline.

Vaidlustes avaliku joomise teemal jäi tagaplaanile asjaolu, et ka avaliku joomise lubamise korral jäi kehtima nõue, et seda ei tohi teha teisi inimesi häirides. Avaliku alkoholitarvitamise keelu taaskehtestamisel jäi riigikogu saalis kõlama mõte, et inimesed ei suutnud avalikus ruumis jälgida, kas nad häirivad oma käitumisega teisi inimesi või mitte. Seadusandjad pidasid võimalikuks, et keelu kaotamise juurde tullakse 10 või 15 aasta pärast tagasi, kui ühiskond on edasi arenenud. Kuid ühiskond ei saagi edasi areneda, kui taaskehtestatud keeluga selleks võimalust ei anta.

Ehk oleks tulnud seaduse tagasi muutmisega oodata ja lasta inimestel joomisvabaduse tuhinast üle saada. Paljudele oli avaliku joomise lubamine nagu talv läbi laudas olnud vasikate laskmine kevadisele karjamaale. Inimestel tuleb lasta uue asjaga harjuda ja võib-olla oleks eelolevaks suveks juba paljude inimeste teadvusesse jõudnud arusaam, et seadus annab võimaluse avalikus kohas alkoholi juua, mitte ei pane sellist kohustust.

Kui inimesed vabatahtlikult oma vabaduste piiramise heaks kiidavad, ei jäta poliitikud seda kasutamata. Nii sünnivadki ideed, nagu alkoholimüügi lauskeeld pühapäeviti Tallinna linnas. Alkoholi liigtarvitamine on Eestis kahtlemata probleem ja sellega tuleb tegeleda. Kuid võitlus viinakuradiga ei pea toimuma kõlavate loosungite ja enamiku õiguste piiramisega.