Maria Vooglaid

FOTO: Erakogu

Vanalinna Hariduskolleegiumi inglise keele ja sotsiaaleetika õpetaja Maria Vooglaid arutleb Postimehe arvamusportaalis sarjast «Nullpunkt» tõukudes selle üle, kes viitsiks armastada «probleemseid» noori?

Minu koolielust nii õpilase kui õpetajana puudub kogemus nn «probleemsete» noortega. Tähtsama osa mõlemast olen veetnud koolis, kus asutamisest peale on püüeldud inimesekeskse keskkonna loomise poole - edukalt. Ka tutvusringkonnas kontakt taoliste noortega puudub. Seetõttu pean end teatud mõttes hetkel ETVs näidatava sarja «Nullpunkt» ja poolteist aastat tagasi sealsamas eetris olnud «Üheksandike» sihtgrupiks. Sest mina olen ka süüdi. Mina, kes ma oma turvalises kodus, armastavas perekonnas, toetavas kooliperes, kõigis mugavustes, eelistaks mitte märgatagi elu, mida noored minu kõrval on sunnitud elama.

Kellel oleks aega armastada meie noori? Hõivatud koolijuhtidel, kurnatud õpetajatel, oma isiklike probleemidega hädas olevatel lapsevanematel? Kes astuks ennastohverdava sammu ja armastaks neid isiklikust ajast, puhkeajast, uneajast – töövälisest ajast?

Klassiruumi probleemides pole midagi uut: hooletu suhtumine õppetöösse, tunni segamine, akadeemiline mahajäämus, lugupidamatus õpetaja vastu jne. Lahendused on sama vanad: halb hinne, märkus, koolist kõrvaldamine, väljaviskamine. Kui ei meeldi, mine ära. Kaitseme oma elu vägivalla ja probleemide eest, kaitseme oma tööd segamise eest. Aga kes kaitseks neid noori? Kes kaitseks neid meie, täiskasvanute eest, kelle töö on hoolitseda ühiskonnas vähemate, nõrgemate eest ja kes selle asemel ütlevad «Sa ei vasta ootustele. Sind pole kellegi vaja. Sa segad. Mine ära.»

Kui lapsevanema töö on teha oma (palga)tööd, õpetaja töö on anda oma ainet ja koolijuhi töö on juhtida kooli, siis kelle töö on armastada Lasnamäe (või Kopli või Muuga) «pätti»? Ja kui see, kelle töö see on, ei saa sellega hakkama, kas siis jätame selle lapse lihtsalt armastuseta?

Kuidas me saame endale lubada, et kasvab klassitäite viisi lapsi, kellele keegi pole kunagi öelnud: «Sa oled huvitav inimene. Räägi, mis sa elust arvad»? Kellel pole aimugi, mis neid elus huvitab, sest mitte keegi pole neilt seda mitte kunagi küsinud? Kelle kõik anded (keegi meist ei sünni anneteta!) jäävad avastamata, sest keegi pole neist kunagi piisavalt hoolinud, et aidata neid andeid leida? Noored inimesed, kes kasvavad teadmatuses oma väärikusest, unikaalsusest, andekusest, vajalikkusest.

Kellele on neid «probleemseid» ropendavaid tülikiskuvaid segavaid noori vaja? Kes viitsiks neid armastada?