Juhtub traagiline õnnetus – seal, kus seda oodata ei osata. Inimesed saavad viga või hukkuvad. Avalikkus on šokeeritud. Algab uurimine, kuid peagi see lõpeb – kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kuid vastutus pole ainult juriidiline, vaid tunduvalt üldisem mõiste. Küsimus pole tingimata seaduse silmis süüdlase leidmises ja karistamises, vaid moraalse vastutuse tunnetamises.
Juhtkiri: kui tähtis on mõista moraalset vastutust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastal 2007 süttis Rakvere tivolis karussell, 41 inimest sai viga. Mullu suvel uppus Põlva maakonnas asuval mängumaal viieaastane poiss. Need on kaks avalikkusele tuntud näidet õnnetusjuhtumitest, kus seaduse silmis süüdlast ei olnud. Aga kas see tähendab, et keegi ei peaks tundma vastutust?
Üleeile Otepää lähedal Ansomäe suusakeskuses juhtunud õnnetus, kus üks naine hukkus ja teine sai vigastada, tõstab moraalse vastutuse teema taas päevakorda. Snowtubing’u ehk maakeeli lumerõngasõidu radadel, ühel niisugusel kõnealune õnnetus aset leidis, pole kindlaksmääratud standardeid – need ehitatakse vastavalt oludele. Niiviisi üksikasjadesse minnes on üsna lihtne jõuda jaburale järeldusele, et sellised traagilised lood ongi aeg-ajalt vaat et vältimatud. Ei tohiks ju olla.
Veel pikem hoog! Veel rohkem adrenaliini! Öösel ja päeval! Kui spordi- ja vabaajakeskuste pidajad pööraksid turvalisusele sama innukat tähelepanu kui atraktsioonide ägeduse reklaamimisele, võiks tulemuseks olla tunduvalt tõhusam ennetus. Paraku pole ohutuse teema kaugeltki alati esiplaanil ning kindlasti rõhutatakse iga külastaja enda vastutust. Samal ajal soovitatakse omada elukindlustust, mis näitab tegelikult, et riskidest ollakse teadlikult. Just nii on see kirjas ka Ansomäe keskuse reeglites.
Üsna vastuoluliselt kõlab ka sealtsamast pärit raja reklaam, mille puhul kasutatakse hinnangut super, ja mis on mõeldud «Baltimaade kangematele tuubitajatele», samas lisades, et see «sobib nii täiskasvanutele kui ka lastele alates 3. eluaastast».
Meelelahutusäri, mille eesmärk ongi pakkuda rahvale põnevust ja adrenaliini, pole mingi lust ja lillepidu. «Kerge on hukka mõista, raskem on mõista,» ütles Tivoli Tuuri eestvedaja Lauri Viikna ajakirjanikele, selgitades, kuidas eri ametkonnad tema tegevust kontrollivad.
Seaduste ja standardite koostamine ning nendest kinnipidamine on kahtlemata vajalik. Kuid paragrahvidega reguleerimisest veelgi olulisem on mõista ise ja anda avalikkusele sõnum, et tõepoolest tehakse kõik, mis võimalik, et raskete tagajärgedega õnnetusi ära hoida. Ei ole näiteks ju vaja seadust, et vabaajakeskuste töötajad peavad läbima esmaabikursuse. See peaks olema elementaarne. Moraalne vastutus peaks olema osa ennetusest. Kuni see nii ei ole, kipubki domineerima hoiak, et minul ei juhtu, ja üldse – igaüks ise vastutab.