:format(webp)/nginx/o/2014/09/10/3337875t1h7d08.jpg)
Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm kirjutab ajakirjas Eurokratt, et kui mõni Eestisse sattunud tulnukas oleks analüüsinud aastavahetusel meie ajakirjandust, jõudnuks ta järeldusele, et Eesti president on Igor Mang, peaminister Edda Paukson ja välisminister Ilona Kaldre. Seda põhjusel, et just seda tüüpi inimestelt otsiti vastust küsimusele, mida toob tulevik.
Õnneks on Eestis ka teisi inimesi, kes oskavad tulevikku ette näha oma teadmiste abil. Brüsselis töötava Eesti esinduse töökava aastaks 2014 seadis endale järgmise ülesande: tegutseda tuleb selle nimel, et Euroopa Liit oleks parimal võimalikult viisil valmis Venemaa agressiivsuse tõenäoliseks tõusuks naabrite suhtes pärast Sotši olümpiamänge.
Vaevalt oli olümpiamängude tuli 23. veebruaril president Putini paraadüritusel Sotšis kustunud, kui Krimmi hõivasid eraldusmärkideta tegelased, keda rahvusvaheliselt kutsutakse rohelisteks mehikesteks ning vene keeles «viisakateks inimesteks».
Tegid Eesti diplomaadid ja poliitikud, mis nad suutsid, aga enne Venemaa rünnakut Ukraina vastu ei võetud neid liiga tõsiselt.
Aasta hiljem oleme olukorras, kus Euroopa Liidu ja Venemaa suhted on kõigi aegade kõige halvemas seisus. Kremli vaenlaste nimekirjas on aastakümneid olnud NATO, USA ja üksikud naabrid, nagu näiteks Eesti, Läti, Leedu või Gruusia. Aga esimest korda pani Kreml oma propagandas sellesse nimekirja ka Euroopa Liidu. Uudistesaate Vremja pideva jälgijana näen ikka ja jälle, kuidas Kreml sildistab Euroopa Liitu ameeriklaste kannupoisina, alavääristab eurooplaste kehtestatud majandussanktsioonide mõju ning süüdistab meid Kiievi «fašistliku» valitsuse toetamises.
Kremli vaenlaste nimekirja sattumisel on kaks põhjust. Esiteks on 140 miljoni elanikuga Venemaa alati eelistanud suhelda Euroopa riikidega kahepoolselt, sest nii on nende mõjuvõim palju suurem kui suheldes Euroopa Liiduga, mis esindab ühiselt 507 miljonit eurooplast. Teiseks kehtestas Euroopa Liit mullu Kremli halvaks üllatuseks Venemaa suhtes karmid ja valusalt mõjuvad majandussanktsioonid. Piltlikult öeldes on meie sõjalist julgeolekut tagava NATO tööriistakastis hävituslennukid ja USA merejalaväelased, aga mullu osutus vajalikuks ka selline Euroopa Liidu tööriist nagu majandussanktsioonid.
Nii tõusiski eestlaste toetus Euroopa Liitu kuulumisele mulluse aasta lõpus samale tasemele kui pärast pronksiööd – 84 protsenti. Eriti meeldiv on, et hoolimata Kremli jõulisest propagandast toetab ka meie vene rahvusest inimestest Euroopa Liidu liikmesust 69 protsenti. Kreml alahindas mullu Euroopa Liitu, erinevalt Eesti inimestest.