Kadri Veermäe: Vox Populi avalik lindistus

Kadri Veermäe Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Enda teada läksin ma Dresdenisse islamiseerumisvastase liikumise meeleavaldusele, kuid kohale jõudes selgus, et päris nõnda asjad ei ole. Tuhanded halli ja musta riietunud keskealised inimesed olid kogunenud hoopis üleüldisele nurisemisfestivalile, kus sõnavabaduse egiidi all saab välja öelda kõike, mida muidu kuuleks ehk suguvõsasünnipäevade peolauas.

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel nimetas Pegida protestijaid inimesteks, kelle südant täidab viha, kuid õigem oleks öelda mitte viha, vaid pettumus. Meelevaldusele kohale tulnud inimesed olid nördinud, sest nende meelest läheb elu Saksamaal vales suunas, ja on seda teinud juba mõnda aega. Pagulaste- ja asüülitaotlejate-vastasus on sümptom, katse tõmmata vähemalt nüüd pidurit, enne kui on lõplikult hilja ja das Volk (just nimelt das, mitte ein) mitmeilmelises maailmas piirjooned kaotanud. Õnneks on neil endil mitmeid lahendusi, kuidas laev sellelt kursilt eemale pöörata.

Kuna ülemaks eesmärgiks on abstraktse das Volk’i päästmine, siis on ka päästmismeetodid sobivalt abstraktsed, et mitte öelda ebareaalselt jaburad. Võtame vaatluse alla meeleavaldajate seas piisava esinemissagedusega esinenud nõude: rahu Venemaaga. Kas siin võiks hüvaks avanguks olla näiteks Krimmi tunnustamine Venemaa osana? Sest nagu teavad pegidalased, on Saksa-Vene suhtes peamine kaigas kodarates Ukraina. Või peaks Berliin ehk üldse Ukraina-teemaliste avalduste tegemise lõpetama?

Teiseks immigrandivastasus. Mille vastu nad siis täpsemalt on: asüülitaotlejate, võõrtööliste, islamistide või indiviidide vastu, kes kõik need omadused endas ühendavad? Kuna Pegida protestijad paistsid ise suhteliselt heal elujärjel – ei mingeid räbalaid seljas ja jalanartsusid jalas –, siis tuleb tõdeda, et mõnusa äraolemise jätkamiseks vajab Saksamaa paraku immigrante, sest Pegida protestijad otsustasid saada kaks last kuue asemel.

Tõenäoliselt kaua need protestid ka ei kesta, just nimelt seetõttu, et meeleavaldajatel pole mingit saavutatavat eesmärki, mille poole püüelda. Muidugi on mõnus poolteist tunnikest nädalas käia auru välja laskmas ja nördinult targutamas, aga kaua sedagi viitsib teha. Üks on aga kindel: mida rohkem neid natsideks ja rassistideks sõimata, seda kauem nad vastu peavad, sest ühine solvumine on kindlasti see, mis liidab.

Tuleb ka rõhutada – tegu pole tõepoolest iganädalase islamivastase natsisimmaniga, vaid ontliku, osalejatelt mitte midagi nõudva tegevusega. Lihtsalt kogu see ühendus on niivõrd amorfne, et kergem on hakata kinni nimetusest, mille nad ise on endale pannud – Patriootlikud Eurooplased Lääne Islamiseerumise Vastu. Põhiliselt koosneb see aga inimestest, kes pole rahul, näiteks Eestis «Vox Populisse» helistajad sulanduksid sinna igasuguse vaevata.