Kuulame raadiost tööandjate katusorganisatsiooni manifestist esile toodavaid punkte. Vererõhk tõuseb ja kurnab organismi. Surm on jälle silmapilgu võrra lähemal.
Marti Aavik: manifest ja nõiapendel
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
1. september 2010, 16:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hämmastava järjekindlusega esitatakse ja võimendatakse programmi kõige jõhkramaid punkte. Kuna seekordne manifest pole esimene ja teemadki on vanad, peaks härrastel tööandjate ühingust olema ju ka mõningane kogemus suhtlemises ajakirjandusega ning avalikkusega üldisemalt. Kogu patukoormat reporterite paganakraesse ajada ei saa.
Olen imestunud, sest ma ei saa aru, millist pikaajalist kasu võiks olla sellest, et võimendub karikatuur tööandjast kui sigariga jõhkardist. Lühiajalist tähelepanu oma paberile saadakse muidugi, aga… Manifesti mõne osa tahtlik või tahtmatu jõhkrus diskrediteerib paraku ka neid osi, kus koostajatel on olnud jõudu mõtted lõpuni mõelda.
Kui pärast uudiste kuulamist manifest läbi lugeda ja seda huvi pärast eelmisega võrrelda, siis vererõhk alaneb. Ennäe imet, 18-leheküljeline vihik ei sülitagi ühiskonna poole üksnes ähvardusi. Pigem meenutab see mõne paksema raamatu sisukorda. Raamatut ennast aga pole. Mitmedki manifestis leiduvad loosungid vajaksid nende kandjatelt hoopis lähemat mõttekäigu seletamist.
Mitmes kohas tundub, et härrased on manifesti juppe lõigates ja kleepides suhteliselt värsked uudised Eestist ära unustanud. Streigiõiguse piiramine – milleks seda teemat üldse vaja torkida on? Sama lugu on 67-aastaselt pensionile minekuga.
Muidugi on niisugune manifest deklaratiivne. Huvide ja ambitsioonide mahamärkimine on mõistetav. Aga seda enam ootaks, et kokkuvõtlikult väljendataks lõpuni mõeldud mõtteid.
Eelmises manifestis (2006) tahtsid tööandjad, et tervisespordi kuludelt ei võetaks tööandjalt erisoodustusmaksu. Ehk siis sisuliselt seda, et kui ma ise valin, mis sporti oma palga eest teha, siis maksan täie rauaga, aga kui tervise lätete kohta (ilmutuslikke?) teadmisi omav tööandja mu vaba aega sisustab või oma korvpallimeeskonda üleval peab, saab ta maksusoodustust. Vähemalt konkreetne «ahvatlev» idee on vist loogilise lõpuni mõeldud ja seekordsest paberist välja jäetud. Tänan!
Manifesti kehasse on jäänud veelgi selliseid nõudmisi, mille taga tundub olevat pigem mingisugune pendlitarkus või intuitsioon kui põhimõtteliselt teadmistele ja loogikale tuginedes vaidlustatav väide. Pakutakse välja mingisugune lahendus, aga saladuseks jäetakse, mis probleemi ja kuidas see lahendama peaks. Sõnapaariga «tasuline kõrgharidus» õnnestub lapsevanemaid oimetuks ehmatada küll, aga mida veel?