Juhtkiri: hambad katki ja haridus väike

Foto: Urmas Nemvalts

Kui elu hakkab imiteerima kirjandust, on aeg küsida, miks. Pealkirjaks laenatud Hando Runneli luuletuse algusrida võtab kokku ühe poole neist probleemidest, mida erakonnad valimiste eel Eesti tervishoiusüsteemis parandamist vajavat näevad: kättesaamatu hambaravi ja kesine terviseharidus. Viide teisele poolele probleemidest on luuletuses samuti olemas, küll vihjamisi. Kõik parteid näevad probleemina alkoholi kättesaadavust ja on valimislubadustes andnud mõista, et nii need asjad enam edasi minna ei saa.

Kuid kõigest järjekorras. Hambaravile pööravad valimisprogrammis tähelepanu kõik suuremad erakonnad, kuid vähemalt osaliselt on tegu turvalise lubadusega. See, et hambaarsti kulusid ei saa jätta vaid inimeste endi kanda, on juba otsustatud. Siiski, erakondade lõikes on teatud erisusi: kui Konservatiivne Rahvaerakond lubab tasuta hambaravi kõikidele (mis Praxise hinnangul tooks kaasa hambaravi hinnatõusu ja läheks sellega haigekassale väga kalliks), siis teised erakonnad on veidi tagasihoidlikumad. Reformierakond jääb lubadustega saja euro, SDE ja Keskerakond 200 euro piiresse, kuid viimased kaks näevad sellist võimalust ette kord kolme aasta jooksul. IRL on siin kõige kasinam: tasuta hambaravi on ajutise kriisiprogrammi korras mõeldud vaid neile, kel viimase 20 aasta jooksul pole olnud piisavalt sissetulekuid hammaste eest hoolitseda.

Tervisehariduse ja haiguste ennetamise suuna võtmine, mis samuti nende valimiste programme iseloomustab, on tervitatav suund. Sümpaatne on Reformierakonna lubadus korraldada ilmselt vähemalt osaliselt oma aja ära elanud kehalise kasvatuse tund, kus vaid tulemustele rõhuti, ümber liikumisõpetuseks. Liikumisharjumuse kujundamisele koolis rõhub ka SDE ja IRL.

See näib olevat üldisemalt mõistlik suund. Samas suunas liigub ka spordi arengukava aastani 2030. Arengukava lähtub sihist, et valdav osa inimestest tegeleks tervisespordiga, ja selle ühe viisina nähakse just liikumisse positiivsema suhtumise kujundamist. See tähendab, et koolis õpetatakse selgeks kõige olulisemate treeningute põhitõed, kuid hindamisel lähtutakse mitte normide täitmisest, vaid noore enda arengust. Raske on sellist lähenemist mitte heaks kiita: miski ei võta rohkem tervisespordiga tegelemise isu ära kui mitmetes haridusasutustes kasutusel olev normipõhine lähenemine, mis kogu eluks sportimise vastu trotsi tekitab.

Mis puutub alkoholi kättesaadavuse piiramisse, siis selle eest lubavad kõik erakonnad seista. Pakutud vahendid on erinevad, kuid siht on kõigil sama: vähem tervistkahjustavat käitumist on samm tervema elu suunas.

Kuid on veel üks oluline küsimus: rahastamine. See ei puuduta üksnes tervishoiuga seotud lubadusi, vaid käib refräänina kaasas kõigi valimisprogrammide punktidega. «Koalitsioonikokkulepe!» laulavad erakonnad vastu, lootes ehk sellele, et tulevane partner täitmata lubaduste süü kanda võtab. Või «Opositsiooni käed on seotud!», aga see laul tuleb tavaliselt hiljem, palju hiljem.

Praxise hinnangul on tegelikult Eesti tervishoiusüsteemi tulevik üsna tume. Kui rahastus senisena jätkub, tullakse kogutud reservide najal toime veel paar aastat. Edasi ei ole valikut: riik peab raha juurde leidma. Erakonnad eelistavad sel teemal mitte üleliia pikalt peatuda.