Triin Tammert.

FOTO: Mihkel Maripuu

Paar nädalat tagasi olime ülikoolikaaslastega meist ühe juures külas, kui ootamatult kõlas koputus. Ukse taga oli IRLi kandidaadi tiimi liige, kes küsis, kas ta võiks tulla ja veidi nende programmist rääkida. Kutsusime ta sisse.

Tütarlaps teatas algatuseks, et valimisvõidu puhul on neil kindel plaan «vähendada oma tagumikku laiaks istuvate ametnike hulka». Ehkki ma ühelt poolt mõistan seda ja olen (mõistlikul määral) õhukese riigi poolt, siis selles mõttes läks tal selle julge avaldusega muidugi viltu, et kaks meie seltskonna liiget töötavad riigiasutustes ja on seega formaalselt ka ametnikud (küll rohkem sellist tublit ja tegusat tüüpi, ma ütleks).

Rappa läks ta ka sellega, et ei osanud väga kommenteerida kandidaadi seisukohti seoses kooseluseadusega, kui üks meist märkis, et IRLi seisukohad selles küsimuses välistavad tema jaoks nende valimise.

Ja kirsina koogil jagas ta meile paar kuud tagasi Postimehes ilmunud intervjuud mainitud kandidaadiga, kus olid küll juures viited, aga ka mõned kirjavead, mida lehes ilmunud tekstis polnud. Pisiasi küll, aga ka see loeb, eriti kui erakonna loosung ütleb, et «Ajame Eesti asja».

Ma olen küll kuulnud mitmelt poolt seisukohta, et ukselt uksele käimine ja inimestega näost näkku suhtlemine on kõige tõhusam viis kampaaniat teha, aga kui mul leheloo ja varem kuuldu põhjal oli mainitud kandidaadist pigem hea arvamus, siis selle visiidiga see paraku langes (mõned hiljem e-postiga saabunud täpsustused palju ei päästnud).

Saabunud e-valijakaardi tellimise meeldetuletus pani mõtlema, keda siis üldse valida ja milline see kandidaat peaks olema. Kui ma mõtlen oma kaasmaalaste peale, siis väga paljudes valdkondades on väga lihtne leida säravaid ja inspireerivaid inimesi, kellel jätkub nii talenti kui ka kirge. Filmis, kirjanduses, muusikas, kunstis.

Aga poliitikas? Kelle sõnadest ja tegudest ei peegelduks mitte sõnumid «ma tahan hääli ja võimu!», vaid «ma tahan tõesti meile kõigile parimat Eestit!»? Kes oleks julge, särav ja otsekohene? Kes mõjuks usaldusväärse ja riigimehelikuna selle sõna parimas tähenduses? Ja kelle erakond ei oleks endal (ja seega kaudselt natuke ka kõigil oma kandidaatidel) marki täis teinud?

Veidi järele mõeldes jõudsin järeldusele, et valimistrallis oleksid tõeliselt eristuvad ja sümpaatsed need poliitikud, kes püüaksid juba oma kampaania ajal päriselt midagi head ära teha. Lennart Meri ja lennujaama tualettide lugu meenus ühe võimaliku eeskujuna.

Ma lugesin, erakondade programmid on imeilusad. Aga kandidaatidelt tahaks kuidagi rohkem sisu, seda enam, et aega ja raha paistab ju olevat.