Karl Martin Sinijärv: silm lahti, tarkus tuleb!

Karl-Martin Sinijärv. Foto: Peeter Langovits

Meie kool peaks püüdma selle poole, et Eestis oleks rohkem rõõmsaid ja tegusaid inimesi, leiab kirjanik Karl Martin Sinijärv.

Koolikellad kõlisevad, tirisevad ja huilgavad, peagi hakkavad seda tegema ka äratuskellad paljudes kodudes üle kogu maa. Suvi ja seni veel lühemaks kärpimata koolivaheaeg on otsa saanud, tee tarkuse varasalvede juurde – see, mis hoolt ja püsivust nõuab – jätkub jälle.

Lapsukeste hordid siirduvad õpiraamatute taha, teadmised ootavad kannatamatult pääsu kümnete tuhandete kõrvade vahele. Lapsevanemad ohkavad ühekorraga nii õnnelikult kui murelikud ja usaldavad oma silmaterakesed haridussüsteemi hella embusse. Kuidas need kallistused täna tunduvad?

Kõik algab hommikust ja ärgata tuleb koolikodanikul vara. Minul oli omal ajal õnn käia esimesed kaheksa aastat koolis õhtupoolses vahetuses. Tunnid hakkasid ühe-kahe paiku päeval ja kestsid halvemal juhul poole kaheksani.

Hommikul võis end mõnusasti välja magada, kodutööd valmis visata – see häälestas juba koolipäevaks ära – ja siis tundidesse. Kui tunnid läbi, oli päevatöö tehtud ja sai rahumeeli raamatut lugeda või muud vahvat ette võtta. Normaalne. Keskkoolis muutus kõik ja ega õppimisest enam asja saanud.

No mida see inimesehakatis pimedas Eestimaa talves poole öö ajal omandada mõistab. Uni läks üle hääl juhul tundide lõpuks, kui sedagi. Magamise huvides pidi koolipäevi omavoliliselt lühendama ning tulemused ei jäänud tulemata. Kuidagi sai see kool ikkagi ära lõpetet. Aga varast ärkamist ei salli ma tänini ja mõte liigub paremini öisel ajal.

Tänane koolilaps kupatatakse üldjuhul juba titest peast uduvara õue ega anta talle asu hilisõhtuni, kui kodutöö kaasa arvata. Ometi on ju teada, et hommikune või õhtune vaimuteravus on inimesele samamoodi kaasa sündinud nagu sinised silmad, punased juuksed või seksuaalne sättumus. Öökulli tüüpi inimesi diskrimineeritakse ikka täiega.

Lahendus võiks peituda kusagil vahepeal – lapse tööpäev ei tohiks alata varem, kui ka kõige pimedamal ajal valgeks läheb, ega kesta valgest ajast palju kauem. Ka isetöö saaks suuresti koolis ära teha, et vähene magamisvaba koduaeg jääks enda ja pere tarvis. Nojah, praeguses Eestis, kus suurel inimesel tuleb poole palga teenimiseks vähemalt kahe koha peal rabelda, on mõistetav, et ka miniinimesed ja pisiisikud püütakse tühjaks pigistada.

Ent pidagem meeles, et eesti keeles mõtlevaid ja ütlevaid tegelasi pole lõputult palju ja neid, kes on, tuleks kasvatada ja kasutada targasti ning säästlikult.

Aga jah – kui kord juba ärkvel ollakse, oleks hea teada, kuhu kooli väikene tatsab. Natukene kurb on lugeda kõiki neid ponnistusi superkoolidesse sissesaamise nimel, vaadata napakaid edetabeleid – kooliharidus ei ole ju midagi aktsiaturu ja spordivõistluse vahepealset.

Ühalt on see ilmsesti aja märk, teisalt pole siin midagi uut. Mõned koolid on alati mainekamad olnud kui teised ja üldiselt ei ole need jõujooned läbi aastate eriti muutunud.

«Kallakuga koolidesse» pääsemise nimel pungestati juba okupatsiooniajal – meenutagem kas või Mihkel Muti lasteraamatut «Französisch» või Ilmar Trulli näitemängu «Imeline imik». Viimases teatasid lapsevanemad imik Ambrosiusele, et «sina, Ambrosius, lähed meil kallakuga kooli». Mispeale Ambrosius vastas: «Mina lähen tuukrite kooli!»
«Kuidas sa räägid vanaemaga, Ambrosius!»
«Nagu tuuker tuukriga!»

Väga tark imik oli, ülikool pole sugugi ainuvõimalik elujätk, häid tuukreid on rohkemgi vaja kui rahvusvahelise ärijuhtimise ja avaliku halduse kogemusega semiootikabakalaureusi.

Olgu kool siis mäherdune tahes, aga kui seal kord sees ollakse, tuleb tegutseda. Tegutsemiseks on teatavad piirid ja on teatavad vabadused. Vabadus olla tunnetatud paratamatus, millest järeldub, et paratamatus on tunnetamata vabadus.

Kui kooliraamistik näib õõvastava paratamatusena, tuleb jõuda tas sisalduva vabaduse tunnetamiseni. Muidu on probleemid kerged kerkima. Kostab hääli, mis kõnelevad, just nagu oleks tänapäeva kool liialt liberaalseks lastud, kaake ei saa karistada, kahtesid ei saa panna, istuma ei saa jätta, pahadega ei saa pahandada, teraseid ei tohi tunnustada.

Teisalt on selge, et joonlauaga mööda sõrmi tagumise ja nurgas hernestel põlvitamise ajad on möödas. Jah, juba olemuslikult on kool, sõjavägi ja vangla küllaltki sarnased asutused. Ning me tuleme kahtlemata sealt sõjaväelisema kooli suunast ega taha küllap välja jõuda ilma igasuguse õpetajapoolse sõnaõiguseta anarhilise asutuse juurde, kus õppetööst saab kõnelda väga tinglikult.

Tasakaalu tabamine ja hoidmine on vast tänapäeva koolis üks olulikumaid ülesandeid. Kuidas märkida maha piirid, mille sees toimetades oleks piisavalt ruumi nii looval vaimul kui vältimatult vajalikul teadmiste talletamisel? Kuidas märkida nad nõnda, et neist tõepoolest võimalik oleks kinni hoida?

See, et aastakümnete jooksul sisse harjunud laadis edasi ei saa, ei tähenda, et ohjad tuleks peost lasta. Usun, et päris paljudele õpetajatele peitub keerukus just kusagil siin, aga lahti tuleb see asi harutada. Sest õpetaja ebakindluse äratundmisel ja -kasutamisel on murdjakääbikud paganama terava ninaga.

Ma ei tea, kuid võib-olla saaks algust teha tarbetute stressitekitajate kaotamisega –­ ­rohkem tervislikku und ja toitu ning vähem kodutöid nii õpilastele kui õpetajatele, rohkem sisulist, reibast ja loovat tegevust koolis sees ja enam head koolimurevaba pereaega kodus. Samuti nii õpilastele kui õpetajatele.

Vast võtaks pingeid maha. Meil ei ole siin mingi võidujooks ega olelusvõitlus, me tahame, et Eestis rohkem rõõmsaid ja hakkajaid inimesi elaks, eestikeelne tarkus peas. Kui kooli natuke kohendada, peaks ju olema saavutatav eesmärk küll.

Lõpetuseks hüüan korraks ka oma mätta otsast: mis masti kool ka ei oleks, aga eesti kirjandust kallake lastele kapa ja kamaluga.

Sest rehkendust ja sehkendust saab inimene tõesti igas maailma otsas (edasi) õppida, aga eestikeelset kirjavara üksnes siin selle maakillu pääl. See on üleilmses mõõtkavas üks ääretult elitaarne hobi – tundkem ta üle uhkust. Ja mõistkem teda hästi.