Kurmo Konsa: lugu sellest, kuidas inimesed digitaalseks muutusid

Foto: Reuters / Scanpix

Me kõik oleme kultuuri ümberkorraldamise tunnistajad ja loomulikult ka osalised, kirjutab Kurmo Konsa värskes Sirbis.

Esmapilgul ei tundu selles olevat midagi üllatavat. Ei ole vist ühtegi inimelu valdkonda, mis ei teeks läbi järjest kiirenevaid muutusi. Mis on aga selle põhjused ja võimalikud tagajärjed?

Inimese üks olulisemaid eripärasid seisneb selles, et ta on kõige edukam aine muundaja informatsiooniks ja informatsiooni muundaja aineks. Seda teevad muidugi kõik elusorganismid, kuid inimene on osutunud selles kõige edukamaks. Nii ongi selleks, mida me bioloogiliste ja kultuuriliste olenditena kõige enam toodame ja endast maha jätame, informatsioon. Seega on tänapäeval toimuvad muutused ühel või teisel viisil seotud informatsiooni ja kommunikatsiooniga. Digitehnoloogiad on muutunud sotsiaalse keskkonna lahutamatuks osaks. Nende tegelik mõju ühiskonnale ja kultuurile aga hakkab alles avalduma. Tegemist ei ole paratamatu arenguga, inimesed kasutavad digitehnoloogiaid, kuna need on kasulikud, avavad uusi võimalusi ja pakuvad põnevust. Inimene sotsiaalse loomana tahab olla pidevas ühenduses teiste endasarnastega, olgu nendeks siis inimesed või inimesesarnased arvutiprogrammid. Digitehnoloogiad pakuvadki juba praegu peaaegu pideva koosolemise võimalust. Seega peame paratamatult toime tulema ka nende tekitatud mõjudega.

Digitehnoloogiad lahendavad hulga probleeme, kuid samal ajal tekitavad ka uusi. Probleemideta ühiskonda ei olegi olemas. Sõltuvalt sotsiaalsest korrast, tehnoloogilisest tasemest ja geograafilisest asukohast probleemid erinevad, aga nad on alati olemas. Niikaua, kuni ühiskond koosneb paljudest üksteisest erinevatest indiviididest on probleemide olemasolu vältimatu. See on ilmne, aga sageli kiputakse lootma, et tehnoloogiate abil on võimalik lahendada kõiki sotsiaalseid probleeme ja kitsaskohti.

Millega inimene mõtleb

Praegust aega nimetatakse infoajastuks. Kui vaadata loodava info hulka, siis tõepoolest nii see ongi. Arvutitehnoloogia on hüppeliselt kasvatanud ühiskonnas ringleva teabe kogust. Aga millest me siis peame paremini informeeritud olema? Mida me rohkem teame? Sellele küsimusele on juba märksa raskem vastust leida ja peab jällegi korraks tagasi vaatama. Mis on meie intellektuaalsuses teistmoodi võrreldes vanade kreeklastega? Kas me teame rohkem? Ehk siis minnes päris isiklikuks: kas ma olen targem kui Sokrates? Ma vist ei eksi, kui arvan, et aeg-ajalt on meil kõigil selline küsimus peast läbi käinud. Ega sellele olegi nii lihtne vastata. Võib-olla oleks lihtsam küsimus selline: kas Sokrates mõtles samamoodi kui meie või teistmoodi? Sellele küsimusele on juba lihtsam vastata. Loomulikult mõtles ta teistmoodi, sel ajal ju ei olnud internetti. Esmapilgul võib see tunduda üsna tobe ja väheoluline, aga kui veidi süüvida, avaneb hoopis teistsugune pilt. Küsimus peitub tegelikult selles: millega me mõtleme? Enamik annab sellele küsimusele ühese vastuse: ajuga, mõistusega, mõned väidavad end mõtlevat ka vaimuga. Nagu ikka ilmsete asjadega kipub olema, on ka see vastus vale või vähemalt mitte täielik.

Kui käsitleda närvisüsteemi arengut, siis märkame järgmist tendentsi. Mida keerukamaks närvisüsteem muutub ja mida komplitseeritumad on ülesanded, mida see täidab, seda keerukamaks muutub püsivate käitumismustrite säilitamine. Lahenduse sellele probleemile pakubki närvisüsteemi ja keskkonna kooskäsitlemine. Närvisüsteem tugineb suuresti väliskeskkonnale, kas siis selle looduslikule osale, nagu enamikul loomadel, või siis selle kunstlikult muudetud osale, nagu inimesel. Väline keskkond aitab käitumist kujundada ja suunata. Inimene muudab ümbritsevat keskkonda muu hulgas ka selleks, et toetada ja laiendada meile omast probleemilahendusvõimet. Välise keskkonna olulisteks komponentideks, mis aitavad meie närvisüsteemil toimida, on keel, kultuur ja kõikvõimalikud institutsioonid. Järelikult otsime vastust küsimusele – millega me mõtleme sageli hoopis valest kohast. Inimaju areng ei tähenda mitte ainult uute ajustruktuuride teket, vaid ennemini aju ja keskkonna vastastikuse sõltuvuse äärmiselt olulist kasvu. Teatud mõttes võib öelda, et inimese närvisüsteem ja keskkond on kokku sulanud, moodustades lahutamatu terviku. On suur hulk ümbritsevat maailma, mis tegelikult kuulub osana inimesse. Osa inimese keskkonda ulatuvast kognitiivsest süsteemist. Tegelikult osa meie mõtlemisest. Me ei saa täpselt öelda, kus lõpeb maailm ja kust algab mõtlemine. Kultuur kuulub seega samuti inimese ajusse, nagu kuuluvad inimesed koos ajuga kultuuri. Inimese bioloogiline keha, ja eriti närvisüsteem, kultuur ja keskkond moodustavadki koostoimes olendi, keda me kutsume mõistusega inimeseks. Inimese tööriistad ja tehnoloogiad on seejuures nii meie inimliku tegevuse tulemus kui ka selle määratlejad. Bioloogilist päritolu ja geneetilise info transmissioonisüsteemi abil edasi antav keerukas närvisüsteem peab tingimata kombineeruma kultuuriga. Ilma piisavalt keeruka närvisüsteemita ei ole võimalik luua ja kasutada kultuuri. Teisest küljest on jällegi ka kõige keerukam närvisüsteem kultuuri puudumise korral täiesti kasutu. Nagu näha, on võimatu tõmmata eraldusjoont inimese kui bioloogilise olendi ja inimese kui kultuurilise olendi vahele. Me oleme nende mõlema keeruline kompleks ja see teebki meid ainulaadseks, vähemalt kõigi planeeti Maa asustavate organismide seas.

Seda võib olla esialgu raske aktsepteerida ja enne digitaalsete infosüsteemide kasutuselevõttu polnud see ka nii ilmne. Ei tekita erilist vastukaja, kui ma ütlen, et raamatud, taskuarvutid või internet on meie abivahendid. Kui ma ise oma peast mingit teavet ei leia, siis lähen ja vaatan raamatust või internetist järele. Sellega nõustuvad kõik. Koos digitehnoloogiate arenguga muutub järjest enam väliseid institutsioone meie teadvuse väljaulatuvateks osadeks. Põhjus on ka üsna selge: digitaalsed tehnoloogiad poevad meile üha lähemale ja varustavad meid üha suurema hulga teabega.

Inimese kehalisus on meie maailma lahutamatu osa, nii nagu kultuur on looduse lahutamatu osa. Mõtlemine on kehaliste protsesside tulemus ja need kehalised protsessid toimuvad füüsilises keskkonnas, kus me vastavad kogemused omandame. Võib arvata, et see on laiemalt infole ja kommunikatsioonile omane asjaolu. Infol võib olla erinevaid kehastusi, kuid need peavad alati olemas olema. Info ei saa eksisteerida ilma kehalisuseta. Jumaliku info kandjal peab olema keha, näiteks võiks selleks olla maailm.

Inimene kasutab keskkonnas kehastunud infot oma mõtlemise osana. Suuresti mõtleme selle kehastunud info abil ja kaudu. Sellest aspektist vaadates on kultuur lahutamatu osa inimese kognitiivsetest protsessidest. Muutes kultuuri ja luues tehiskultuure manipuleerime ka inimese mõtlemise, tundmise ja kogemisega. Mida see tähendab ja kaasa toob?

Reaalsuse tõmblus digitaalses tuules

Digitaalne kommunikatsioon on ühiskondliku infosüsteemi aluseks. E-post ja muidu internetiteenused, mobiilitehnoloogiad, raadio ja televisioon, filmid, kujutised – kõik see põhineb digitaalsel tehnoloogial. Suur osa digitaalsest tehnoloogiast jääb tavakasutajatele tabamatuks, on muutunud nähtamatuks, taandunud tehnilistesse süsteemidesse. Suur osa tehnilistest seadmetest on tänapäeval varustatud mikroprotsessoritega, mis töötavad digitaalsel põhimõttel. Peale inimestevahelise kommunikatsiooni on ilmunud inimeste ja masinate vaheline ning masinate endi vaheline kommunikatsioon. Kommunikatsiooni enneolematu intensiivistumine on digirevolutsiooni üheks peamiseks järelmiks, mis mõjutab edasi kogu ühiskonda. Subjektidevaheline suhtlus toimub üha sagedamini vahendatult, ühelt poolt tehniliste seadmete ja süsteemide kaudu ning laiemalt läbi virtuaalse ettekujutuse endast ja teistest.

Suured revolutsioonilised muutused kommunikatsioonis tähendavad ka inimkultuuri põhiliste alusarusaamade muutumist. Muutuvad ideed inimeseks olemise tähendusest ja inimese kohast maailmas. Koos senise tõe ja teadmiste hankimisviiside küsitavaks muutumisega muutub ka see, mida ühiskond peab oluliseks ja tähtsaks. Endised küsimused, sõltumata sellest, kas need said vastused või mitte, muutuvad ebaoluliseks ja kaotavad igasuguse huvitavuse peale ajaloolise. Muutub see, mida peetakse võimalikuks ja mida mitte, ning eelkõige see, mida loetakse reaalsuseks.

Ühiskonnad muutuvad järjest kiiremas tempos üha keerukamaks. Suur osa meie elust koosnebki pidevast suhtlusest ehk kommunikatsioonist, mis aitab nii keerukaid sotsiaalseid struktuure püsti hoida. Keerukam ühiskond eeldab ja nõuab keerukamat kommunikatsioonivõrgustikku. Tegelikult eksisteerib ka siin piir – täielikult ja pidevalt ühendatud mõistused moodustavad taruteadvuse, millel ei ole meile tuttava ühiskonnaga enam erilist pistmist. Kommunikatsioonivõrgustikud moodustavad karkassi reaalsusele. See reaalsus, mis on meie ümber, on kultuur, mis on toestatud kommunikatsiooniaktidest võrgustikuga. Järjest keerukamaks muutuva ühiskonna kõige olulisemaks probleemiks muutub kultuur. Selle probleemi lahenduseks on senistele loomulikele kultuuridele tehiskultuuridest «pealisehituse» loomine. Tehiskultuurid tekitavad uue vabaduseruumi, kus ühiskonna keerustumine saab edasi areneda.

Kommunikatsioonist edasi tõeni

Paberile kirjutamine ja trükkimine fikseeris kirjutatu, luues mulje stabiilsest, püsivast informatsioonist. Digitaalne info on integreeritud äärmiselt tihedalt kommunikatsiooniprotsessidesse. Info omandab tähenduse just pidevas suhtlusprotsessis. Kõik see vähendab ka tekstide stabiilsust. Kui raamatus olev tekst on stabiilne, siis võrrelge seda näiteks Vikipeedia tekstiga või mõne veebilehega. Osa digitaalsest tekstist püütakse esitada muidugi sama stabiilsena, kui on paberil trükitud tekst. Sellisel juhul on meil lihtsalt tegemist trükitud raamatu või artikli jms erikujuga. Enamik digiinfot, ja seda järjest suuremal määral, ei ole aga selline. Infot kopeeritakse üha uuesti ja uuesti, kuid samal ajal seostatakse seda pidevalt mingite muude infokontekstidega ja nii võib sündida hoopiski kas uus teadmine või siis kasutajale kõige sobivamal viisil integreeritud informatsioon. Sobiva teabe ülesleidmine käib inimesel muidugi üle jõu, aga selleks ju ongi välja mõeldud otsisüsteemid. Koos interneti ja otsisüsteemidega on tekkinud mälusüsteem, mille kombinatoorika on muutnud tõe olematuks, tühistanud selle igasuguses absoluutses tähenduses. Klassikalised teabeinstitutsioonid, sellised nagu entsüklopeediad, ajakirjad, ajalehed, õpikud jne tagavad pakutavate teadmiste autoriteedi sellega, et neis esitatav teave on valitud, korrastatud ja kontrollitud. Internetis on info autoriteedi määratlemine hoopis keerukam. Igaüks võib infot luua ja muuta – senised autentsuse ja autoriteetsuse mehhanismid enam ei tööta. Info on muutunud hästi muutlikuks, ta on pääsenud lahti kirjastajate ja trükikodade, teleprogrammide loojate jt lõa otsast. Info muutub ennekõike sotsiaalse suhtluse meediumiks. Digitaalne tekst tähendab ennekõike mitte fikseeritud autoriteetset teavet, vaid vahendit, mille abil sotsiaalsete protsesside käigus luuakse tähendusi. Tsentraalne teadmiste loomise ja nende autoriteedi kinnistamise süsteem on tasapisi hakanud asenduma sotsiaalsete suhete võrgustikuga, osalemise määra ja staatusega. Selleks et osata infot hinnata, peame teadma kogu info loomise, levitamise ja töötlemise protsessi. Informatsiooni väärtuse määramine nihkub riiklikest institutsioonidest välja. Digitaalset infot kogu selle rikkalikkuses ei säilitata mitte arhiivides, raamatukogudes ja muuseumides, vaid sotsiaalsetes infovõrgustikes, kus toimub info pidev töötlus, ringlus. Nii informatsioon kui ka minevik muutuvad meie elu üha olulisemaks osaks. Info kättesaadavuse ja töötlemisvõimaluste suurenemisega kasvab ka inimese osa talle sobiva minevikukäsitluse loomisel.

Digiajastu pingeala

Koos digitehnoloogiatega tekib paradoksaalne olukord: ühelt poolt võimaldab tehnoloogia säilitada rohkem infot kui kunagi varem, teiselt poolt tekib aga teadmus, et see info ei ole püsiv, vaid muutub pidevalt vastavalt info tõlgendajatele ja kasutajatele. Ilmsesti on see digitaalse tehnoloogia ja ajaloo ning laiemalt kogu kultuuri oluline pingeala. Tänapäeva kommunikatsioonisituatsioon toob maailma fragmentaarsuse ja juhuslikkuse otseselt inimese igapäevasesse kogemusse. Me tahame, et tõde oleks olemas, aga kogeme iga hetk, et tõdede paljusus likvideerib igasuguse lootuse ühele ja kindlale tõele ning muudab isegi idee tõest konstrueerimise küsimuseks. Üha vähem näeme enda ümber kujunevas infosfääris midagi sellist, mida võiks nimetada Tõeks. Ehk Ilmar Raagi, nüüdsest meie riigi psühholoogilise kaitse organiseerija sõnutsi: «Kõik ongi propaganda.»