Art Leete: soome-ugri vaikus

Art Leete Foto: Lauri Kulpsoo

XIX sajandil avastasid teadlased, et soome­ugrilased on vaiksed ja rahulikud, varem arvati, et nad on kõige pesuehtsamad tigedusekotid, kes hoiavad vibu ja nooled valmis mitte ainult selleks, et tabada oravat otse silma, vaid et ajada taga ka oma hõimukaaslastest naabreid või kedagi teist noole ulatusse sattunut, kirjutab Art Leete värskes Sirbis.

Kas vana aja targad mehed eksisid või toimus soomeugrilastega paarisaja aasta eest mingi kollektiivne muutus ning me otsustasime tsiviliseeritud maailmakodanikeks hakata?

Soome-ugri tigedus

Kohe, kui goodi päritolu ajaloolane Jordanes 551. aastal mordvalased ajaloo­areenile asetas, olid nad juba väidetavalt «väga sõjakas põhjamaine hõim». XIII sajandil kirjutab dominikaani munk Julianus, et mordvalased on «paganad ja nii julmad, et nende seas loetakse kõlbmatuks see, kes pole tapnud hulka inimesi». See, kes ei olnud tapnud ühtegi inimest, Julianuse väitel abielluda ei tohtinud. Tapetud vaenlaste kolpadest tegid mordvalased jooginõusid ja korraldasid pidulikke rongkäike, kus uhkeldasid tapetute teiba otsa torgatud peadega.

Matthias Johann Eisen väidab, et Sküütia taga elanud inimsööjaid kirjeldades pidas Herodotos silmas just mordvalasi. Herodotose ja Julianuse kirjeldused on tõesti sarnased, ent seos tuleneb mitte elu tegelikkusest, vaid pigem ajastule omasest kirjutamisviisist. Nii nagu mitmed teisedki keskaegsed autorid, järgib Julianus idamaiste paganate kirjeldamisel Herodotose eeskuju. Tollal peeti kordamist tõe emaks. Väidete tõesust kinnitas see, et keegi oli varem juba sama asja väitnud.

Kroonikate järgi olid mordvalased kogu keskaja ka venelastega tülis, ent arusaam mordvalaste erilisest jõhkrusest ei jäänud ainult keskaega. Näiteks veel XVI sajandi lõpul kirjeldab Inglise saadik Giles Fletcher mordvalasi Volga jõe piirkonna kõige tahumatuma ja metsikuma rahvana.

Ajaloodokumentide järgi ei olnud keskaegsed handid ja mansid mordvalastest palju paremad. Vene kroonikad on täis kaeblemist jugralaste (nagu tollal hante ja mansisid nimetati, tavaliselt siiski mansisid tähistades) mõõdutundetu vägivaldsuse üle. Mõned näited.

1032. aastal läks Novgorodi väesalk Ulebi juhtimisel sõjakäigule Uuralite lähistele. Seal kohtusid novgorodlased mansidega, kes suurema osa venelastest maha tapsid ja «koju pöördusid vaid vähesed». 1187 lõid Novgorodi maksu­kogujaid maha nii komid kui ka jugralased. 1193. aastal siirdus järjekordne Novgorodi väesalk eesotsas vojevood Jadreiga jugralaste juurde heas usus maksu koguma, ent suurem osa venelastest löödi taas maha ning «vähesed pääsesid põgenema».

Veel XVI sajandil ei tahtnud jugralased vene maksukogujatest midagi teada. Vahelduseks käisid mansid ise vene linnades maksu kogumas, mida kroonikates veidral kombel rüüstamiseks nimetatakse. Niisugune verejanulise obiugrilase kuvand on vene kroonikates domineeriv. Muud iseloomustust sealt peale vägivaldsuse ja kurjuse hantide ja manside kohta leida polegi.

Soomeugrilaste vaikus ja rahu

XIX sajandil muutus soome-ugri pilt aga täielikult. Korraga hakkasid teadlased soomeugrilasi kirjeldama kui vaikseid ja vaoshoituid. Kõik oli äkki muutunud, soome-ugri kurjusest ei olnud enam jälgegi.

Iseloomulikult toimus see suhtumise teisenemine mordvalaste kirjelduste puhul. Näiteks Pavel Melnikov (1818–1883) kirjutab XIX sajandi keskpaiku, et mordvalased on imelikult vaiksed, rahulikud, tagasihoidlikud ning nende seas ei esine peaaegu üldse tapmisi. Käsitlustes pole jälgegi varasemast arusaamast, et Mordvamaa on üks maailma tähtsamaid kõrilõikajate kogunemispaiku.

XIX sajandil muutus Lääne-Siber populaarseks teadlaste ja rännumeeste sihtkohaks. Üsna üksmeelselt iseloomustasid kirjamehed neenetseid, hante ja mansisid kui tagasihoidlikke, vaikseid, külmaverelisi, heasüdamlikke, mõõdukaid, rahuarmastavaid, kuulekaid, leplikke, rahulikke, häbelikke, tuimi, flegmaatilisi, kinniseid, kannatlikke, ujedaid ja eriliselt endassesulgunuid.

Soome keeleteadlane Matias Aleksanteri Castrén annab oma reisikirjas vihje, kuidas sellised arusaamad rännakuolukordades kujunesid. Castrén näitab, et teadmine neenetsite vaiksest olekust saadakse spetsiifiliste situatsioonide vaatlemise teel: «Meie kirjus ringis ilmneb elu nautimine ometigi äärmiselt erinevalt. Venelane laulab lõbusaid laule, naljatleb ning naerab, mängib lolli. Sürjan loeb palveid, jutustab pühakute elulugusid ja esitab moraalseid õpetusi. Samojeed istub vaikselt ning kuulab tähelepanelikult, mida räägivad targemad inimesed.»

Castrén väidab, et neenetsite väline uimasus, külmus ja ükskõiksus on ainult käitumisviis, mitte mingi soome-ugri iseloomu põhitunnus. Põliselanike käitumist tõlgendasid tollased teadlased üldiselt kui iseloomu paljastajat. Arvati, et põlisrahvad on nii lihtsameelsed, et nad ei suuda oma loomust haritud eurooplasest vaatleja eest varjata. Mõeldi, et soomeugrilased on justkui klaasist.

Castréni näide võõraste seltskonnas vaikselt istuvast neenetsist kõlab hästi kokku kultuurisisese vaatega käitumisreeglitele. Handi teadlane Maina Lapina kirjutab, et kultuuriline etikett keelab tunnete avaldamise, sest see võib rikkuda vaimude poolt reguleeritud maailma tasakaalu ning põhjustada inimeste haigestumist või hädasid kogu sugukonnale. Ja nagu soomeugrilastel tavaks, on tunnete väljendamine nõiduse vallapääsemise põhjuseks. Vaikimine on kindlaim viis harmoonia säilitamiseks.

Eks rändurid satu ikka segadusse selle soome-ugri vaikimise tõttu. Esimestel välitöödel oli seda minulgi raske mõista, miks handid eriti midagi ei räägi. Viisteist aastat tagasi läksime koos filmimehe Janno Simmiga külla hant Irikole. Kõndisime külast kaks kilomeetrit tema suvelaagrisse Obi kaldal. Iriko pani vaikides tee keema, pikutasime tema püstkojas. Poole tunni pärast täheldas Janno: «Sa ütlesid, et see mees on sinu sõber. Aga ta ju ei tunnegi sind!»

Soomeugrilaste käitumisel ei ole nende iseloomuga palju pistmist. Keskaegsed agressiivsed mordvalased, neenetsid ja handid on tänapäevalgi needsamad, nad lihtsalt käituvad vaikselt ja rahulikult. Kindlasti on tugevasti muutunud aga vaatlejad ja kirjeldajad.