Välisministeeriumi hoone

FOTO: Peeter Langovits

Praegusega võrreldavat peataolekut Eesti välispoliitika ajalugu ei mäletagi, kirjutab Kaarel Tarand värskes Õpetajate Lehes.

Küünik ütleks, et me võime seda endale lubada, sest Eesti on kaitstum kui kunagi varem. Jah, nii see on, aga täna kogumata punktidest võime mingil teadmata hetkel tulevikus kibedasti puudust tunda. Ei teagi, kuidas seda fookuse kaotust ja juhuslikku rapsimist igal rindel ühise nimetaja peale viia. Et peaministrile meeldida, peaks kaose kokku võtma tema uue suure narratiivi pealkirjaga «Uus Põhjamaa».

Uus Põhjamaa on osav naabritega tüli norimises. Midagi nii tobedat kui Soome välisministri Erkki Tuomiojaga avalik kraaklemine ei osanud oodata isegi ajutiselt valitsuselt. Põhjustesse kaevumata: nii lihtsalt ei tehta. Võimalik, et meie valitsuses tõesti moodustavad enamuse inimesed, kellel pole ammusest ajast isiklikke sõpru ja tuttavaid soomlaste seas. Ent kuidas nad sel juhul kui anomaalia üldse valitsusse said, sest rahvahulkade enamusel on põhjasuunal sõprust ja tutvust jalaga segada. Ja riikidevaheline poliitika tehaksegi ära nn rohujuure tasandil, laevas ja maal, kohvi- ja kõrtsilauas. Neis käib asi nii, et nagu vabal maal ikka, pole paljud rahul oma valitsuse sisepoliitikaga ja kiruvad seda, et maa must, kuid on kindlad selles, et me riigid on liitlased ja verevennad elus ja surmas. See tähendab, et ametlikul tasandil mingit sündsusetut ülbitsemist ja halvustamist ei toimu.

Väga paljud maailma riikide poliitikud Eestist, tema ajaloost ja suurkujudest raamatuid ei kirjuta. Täpsemalt, Erkki Tuomioja ongi ainus, kes seda teinud, sest kirjutas mõne aasta eest raamatu Jaan Tõnissonist. Millest pea automaatselt järeldub, et mees teab Eestist mõndagi. Ja kui temaga avalikult põhimõtteliseks minna, peaks endal ka mingit kaalu olema. Paraku sisaldab lause «Keit Pentus-Rosimannus on Eesti välisminister» kategooriaviga (kuigi tema veendumused võivad vabalt olla triibulised või tibukollased).

Soomlase nuhtlemisele tema arvamuste pärast võiks isegi mingi õigustuse leida. Aga selleks oleks vaja endal ette näidata maailma puhtaim manisk, vankumatu välispoliitiline järjekindlus, väärtuspõhisus. Meie nõuame soomlastelt aga igapäevast venevastast pistrikujuttu kui midagi põhimõttelist ja ainuvõimalikku. Tore, aga kuidas käib see kokku sama valitsuse muude ministrite põhimõttelagedate askeldustega Hiina hüpoteetilisel piimaturul, kus proovivad kordamööda võimeid ministrid Ivari Padar ja Anne Sulling? Mitme juustukera vastu kauane sõber dalai-laama ja rahvaste enesemääramisõiguse põhimõte nüüd vahetataksegi? Tenzin Gyatso on igatahes müüdud, millal aga muinasjutuline Hiina turg võiks avaneda, ei tea, sest isegi kui leping sõlmitud, ütleb hiinlane, et tal võtavad bürokraatlikud protseduurid veel pisut aega, noh, näiteks sajandi.

Mõningaseks irooniaks on siin põhjust, sest Eesti liha- ja piimatootmine ületab omavajaduse ehk selle, mille ise ära sööme, poolteist kuni kaks korda. Maksimaalselt miljoni inimese toiduga maailmaturge vallutama söösta tundub väikese suurusehullustusena. Võrdluse mõttes – nii nagu meie ministrid, võiks oma kodumaal rääkida Eesti turge vallutada püüdev Andorra riigimees: «Saavutasime otsustava läbimurde Eesti suunal. Nüüdsest on meie tooted müügil Obinitsa turul.»

Et saia sees ikka korralik rosin ka oleks, mängis Eesti valitsus lõppeval nädalal maha teise vaatuse naljatükist «Signore Chiesa ületab piiri». Valitsuse meelekindlus saavutas antud teemal täiesti uue dimensiooni. Kasu ja kahju siin enam ammu ei kaaluta, selline mees ei tohi tulla ussina meie noorsoo hingesid mürgitama. Või siis ikka tohib, kui suurem oht möödas? Signore’ga juhtus, nagu ikka juhtub, kui enne tegutseda ja siis alles mõtlema hakata. Kui oleks pisutki läbi mõeldud, kui kaua ja mille nimel keelupositsiooni jaksatakse hoida, siis poleks tantsusammud juhuslikku suunda kiskunud. Esiteks, miks selliseid kloune üldse karta? Üks naabermaal meisterdatud KGB homunkulus Bäckman meil siin oli. Kui ikka paariamärk otsaees, ei siis see saa rahva hingele suurt kahju teha. Ega itaallanegi muust puust ole. Ja teiseks, kas erinevalt tugevalt kaitsepoogitud ja immuunsest rahvast valitsus päriselt ka kardab, et end klubiks Impressum nimetav tbc suudab epideemiliselt levida ja me rahvusliku hingamise tappa?

Veel üks näidisdetail valitsuse välispoliitika koherentsusest. 15. jaanuari istungil kinnitas valitsus Eesti seisukohad Euroopa Liidu välisasjade nõukogu jaoks kolmel teemal: Venemaa, Liibüa ja globaalne kliima. Välisminister tuli tagasi ja raporteeris vapralt, nagu sääsk härja sarvel ikka, õhtu lõpul kündmisest. Ta rääkis, kuidas agressorile verbaalselt pasunasse anti. Aga mitte silpigi kliimast. Kas tõesti on nii raske taibata, et kliima on alaline ja riigid sellega võrreldes ajutised ning et kliimal on ükskõik, kas riigid on või mitte, riikidele ja inimestele, kes seal sees, on kliima stabiilsus ellujäämise esmatingimus? Selle näite pealt võiks õigupoolest sõnastada lähenevate valimiste põhiküsimuse: kumb on Eesti eksistentsile ohtlikum, kas Venemaa või globaalne kliimamuutus? Üks vastus on õige ja see ei ole Venemaa.