Katrina Koppel.

FOTO: AFP / Scanpix

TLÜ Üliõpilaskonna aseesimees haridus- ja teadusvaldkonnas Katrina Koppel kirjutab Postimehe arvamusportaalis probleemist, et õppejõudude õpetamisoskust ülikoolides õieti ei kontrollita ega nõutagi.

Eesti Üliõpilaskondade Liit võttis mõni aeg tagasi vastu platvormi, milles sõnastab üliõpilaste ootused riigikokku pürgivatele erakondadele. Üliõpilasesindusega seotud inimestel paluti arutleda platvormis välja toodud teemadel. Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna aseesimees haridus- ja teadusvaldkonnas Katrina Koppel kirjutab järgnevalt õppejõudude kutsestandardist.

Loen aeg-ajalt ülikoolist rääkivate artiklite netikommentaare, kuigi ma ei tea enam ammu, miks. Pea iga kord, kui juttu on tudengitest, on valdava enamuse kommentaaride sisuks tudengite laiskus ja väidetav veendumus, et ülikool on mitte ajaliselt vaid ka sisult jätk gümnaasiumile.

«Meie ajal küll nii polnud,» on levinud väljend nii õppetulemuste, toetuste kui ka nö «diplomeeritud töötute» puhul. Erinevus gümnaasiumist – kas tudengid ülikooli selle jätkuks peavad või mitte – on aga järsk. Erinevalt gümnaasiumist, kus õpetajatel on kohustus osata õpetada, on satutud nüüd asutusse, milles õppejõudude õpetamisoskust mainitakse seadustes ja tööjuhendites harva. Kui räägitakse, siis soovitaval toonil. Lühidalt, keskkoolist kõrgemal tasemel ei ole teadmiste edasi andjatel Eestis hetkel üldse moraalsest kõrgemat kohustust osata teadmisi edasi anda.

Rääkides Eesti positsioonist väärtusahelas ja innovatsiooni tähtsusest, tehakse seda tavaliselt seoses ülikooli ja teadusega. Näib kummaline, et haridusega seoses, millele me nii palju leheruumi oleme nõus pühendama, ei räägita ühest mõistusevastasemast olukorrast haridussüsteemis.

Ma ei väida, et meil ei ole enam õppejõude, kes oskavad õpetada. Ülikoolid on pakkunud eri aegadel neile, kes juba on või kellest võiksid saada õppejõud, õpetamisoskusi andvaid kursuseid. Need kursused on vabatahtlikud. See tähendab, et neist võtavad neist osa need, kes tõepoolest soovivad osata tudengeid õpetada. Loogiliselt kaasneb selle sooviga ka püüdlus saada tagasisidet oma tudengitelt. Probleem ei ole selles, et õppejõud, kes soovivad hästi õpetada seda teha ei suudaks. Probleem on selles, et õppejõud, keda ei huvita, kas nende räägitud jutt ka tudengeid targemaks teeb, ei satu pea kunagi olukorda, milles see neil õppejõuks olemist takistaks.

Tekib küsimus, mille järgi siis otsustada. Kuidas hinnata, kas õppejõul on õpetamisoskus olemas või mitte? On lihtne vastata tudengile, kelle õppetulemused ei ole parimad, et kogu vastuseis õppejõule on tekkinud soovimatusest õppida. Oluliselt raskem on väita sama kõigilt tudengitelt kogutava anonüümse tagasiside põhjal.

Eesti ülikoolid on suhteliselt iseseisvad. Paljudes asjades puudub üldine tendents, millest üheks on tudengitelt kogutud tagasiside kasutamine. Läbi ülikoolide on olemas heade õppejõudude kõrval ka neid, kelle kursused saavad juba aastaid tagasisidet, et õppejõud ei suuda oma teadmisi edasi anda. Sellele vaatamata ei ole olemas midagi, mis kindlustaks tudengitele, et nende antav tagasiside midagi muudaks ning ülikool olukorda sekkuks.

Raske on sekkuda ka minul kui tudengite esindajal ülikoolis – pole olemas dokumente, mille sisu väljendaks, et õppejõuks olemise üks kriteeriume on õpetamisoskus. Tudengite palved meie sekkumiseks ei ole aga harvad.

Sekkumine ei saa kindlasti tähendada kellegi asendamist. Oma valdkonna ekspertide teadmised ei ole asendatavad. Meie parimaks võimaluseks on parendada õpetamist mitte ainult üldhariduses, vaid ka ülikoolides – õpetada õppejõude õpetama selle sõna 21. sajandi tähenduses.

Konspektist ja/või slaididelt maha lugemine on lihtne, aga ääretult ebaefektiivne viis kursuse teemad ära katta. Selle tõestamiseks on kirjutatud teadustöid juba ammu. Teadmuspõhises ühiskonnas peaks mitme uuringu sama tulemus olema piisav, et veenduda fakti tõesuses. Järelikult oleme olukorras, kus isegi teades, et meie meetodid on ebaefektiivsed, ei huvita see kõiki piisavalt, et meetodeid muuta.

Õpetamine, nagu muud kasulikud oskused, ei ole kahjuks iseenesestmõistetavad, ükskõik kui väga me seda ei sooviks. Mõni oskab seda loomu poolest paremini kui teised, aga mingil juhul ei saa õpetamisoskust pidada millekski, mis muude teadmiste arenedes lihtsalt tekiks. Õpetamist peab õpetama. Mitte aeg-ajalt, vaid pidevalt. Mitte vabatahtlikult, vaid osana õppejõuks olemisest.