Siim Veskimees.

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis küünilistest rahalubadustest valimiskampaanias.

Miks toimub enamik eskapistlikke fantaasialugusid pseudokeskaegsel taustal? Üks põhjusi on kindlasti see, et uusaegse või veel hullem – tänapäevase ühiskonna suhete keerukus on lugejale pisut palju. Nalja pole, majanduse toimimist üritavad targemadki pead mõtestada läbi tuhandete teooriate, millest osa on muutunud selliseks obskuursete paramatemaatiliste indulgentside rägaks, et keskaegne skolastika mõjub nende kõrval päikeseliste intermeediumitena.

Üks kunagine tuttav, suure ettevõtte finantsdirektor väitis korduvalt, et inimestel, kes on Bronšteini loengutes õppinud lisaväärtusteooriat, tuleks majanduses osalemine rangelt keelata – too teooria on maailmapraktika ja terve mõistusega nii sügavas vastuolus, et selle omandanud inimeste mõtteviis on lootusetult rikutud ja nende majanduslik käitumine saab olla ainult destruktiivne.

Üks teine hea tuttav EBSi aegadest, üks Eesti parimaid majandusanalüütikuid, vastas mu küsimusele, milline pank on parim: «Loomulikult Swedbank!» (Siis veel tegelikult Hansapank.) Hmm... see kõige ülbem ja eestivaenulikum pank... Tema on õppinud Miltonit ja neid teisi ning tema vaadetesse ja mõttemaailma süvenedes sain korraga aru, miks lääne majandus iga natukese aja tagant kokku jookseb. Asi pole ainult selles, et kui aktsiaseltsil on ainult üks eesmärk – toota omanikele kasumit – ja lauldakse oode ahnuse ülistuseks, sünnib lohe nimega Edu, mis inimesed ära sööb. (Kui tal muidugi õigel ajal pead maha ei võeta; mis ei tähenda sotsiaaldemokraatlikku lähenemist, et maha tuleb võtta kõik kõrgemale ulatuvad pead...)

Neis teooriates on ühist – peale sügava inimvaenulikkuse – ka see, et nende tõsimeelne uskumine toob häda ja õnnestust miljonitele ja miljarditele (sõltuvalt sellest, kui suure hulga peal sul on võimalik loomkatseid läbi viia) ja süüdimatuks soperdamiseks majanduse kallal pole isegi neid vaja tunda.

Kes pakub rohkem?

Enamikule inimestest on tähtis ainult üks number – see, mis palgapäeval pangaarvele laekub. Olgu, paljud siiski mõistavad, et firma peab teenima niipalju raha, et pärast maksude maksmist jääks piisavalt palkadeks. Aga nii, nagu elekter tuleb loomaaiast – teate küll, kui vool ära läheb, vannub isa, et kuradi ahvid, võtsid elektri ära... –, tuleb ametnike, politseinike ja õpetajate palk riigikassast. Samuti üldteada fakt ju, et on selline küllusesarv kusagil valitsuse keldris.

Tõstame miinimumpalga 1000€-ni? Kuulge, oleme ju lubaduste järgi viie rikkama hulgas, miks siis mitte kohe 1500€ nagu neil? Kindlasti pole seegi veel piir – intellekti mõnitavate tühjade lubaduste piir. Head vaid niipalju, et kui keegi seda päriselt prooviks, saabuks kollaps vähemalt samal valimisperioodil – parem õudne lõpp, kui lõputa õudus. Kuigi ka sel juhul on ikka keegi teine süüdi ja leidub kari lootusetuid, kes endiselt käkikeerajate poolt hääletavad.

Katsuks selgitada nii: sul on hobune. Naaber, kellel on tõsine tori täkk, viskab poolteist tonni reele ja paneb minema. Aga sul on luider setukas. Viskad ka poolteist tonni reele... Võid talle kõvasti piitsa anda – olevat ju ka kass klaveri kolmandale korrusele viinud, kui tõsiselt anda. Võid sõimata teda lodevushobuseks ja võid ähvardada ninaesise üldse ära võtta. Võid veel üritada lisaks kassi vankri ette rakendada koos kõige kaasnevaga. Ja võid naabritele särasilmselt kuulutada, et ka sinu hobune veab poolteist tonni (600, 700, 800, 1000 või mida iganes), kuigi tegelikult on ta juba aiste vahele ära kärvanud...

Iga analoogia on natuke vildakas. Mõistkem, et maksud ei ole esmajoones riigikassa täitmise vahendid, vaid majanduse regulaatorid, mis muuhulgas võimaldavad vahendeid ümber jagada nende funktsioonide täitmiseks, mille ühiskond on riigile delegeerinud. Rikkusi loob ettevõtlus. Korrake seda veel paar korda! Rikkusi loob ettevõtlus – see, kui teed midagi, mida teised vajavad. Kõigis rikastes riikides on selle baasiks tugev tööstus (ärme toome siin sisse mõningaid rikkaid tooraineeksportijaid, sest seda võimalust meil pole). Selleks, et ümber jagada, peab sul olema, mida jagada. Kusagil peab olema baas, mis reaalselt toodab seda, mida saad müüa, ja selle peal istub kogu muu ühiskondlik püramiid koos maksude tekitatud ümberjagamispöörisega.

Kui sa just elanikkonda detsimeerima ei hakka, on sul fikseeritud püsikulud. Tõsi, saad ka seal kokku hoida – Eestis tähendab see puuduses elavaid lapsi ja palgavaesust.

See on tegelikult väga lihtne. Eestis on viimase kümne aastaga detsimatsioon küll läbi viidud, aga paraku ei likvideerunud vanurid ja töövõimetud, vaid lahkusid töötegijad. Lisaks on igasugusel kokkuhoiupoliitikal üks ebameeldiv kaasnähtus – infrastruktuuri ja üldisemalt töövahendite (töökeskkonna) degradeerumine. Ehk sa pead rohkem rabelema, et viletsamate vahenditega sama tööd teha. Tuletagem meelde, et tööstusega on meil pehmelt öeldes halvasti ja seda kõike kokku pannes ei ole ehk raske mõista, miks vähegi viisakalt äraelamiseks pead Eestis tegema tohutult rohkem tööd, kui siinsamas üle mere.

Maksuvaba miinimumi tõstmine ei ole nii halb, kuni sellele ei hakata otsima «muid katteallikaid». Me näeme ju igal pool enda ümber, et Eesti tõmbub kokku. Hääbub. Maakohad tühjenevad, likvideeritakse koole, kultuurimaju, poode, postkontoreid ja päästedepoosid. Oleme iseseisvusaastatega palju saavutanud, kuid palju sellest tulevikust loobumise hinnaga. Hääbume. Katse pidada samas mahus üleval seda «õhukest» (tegelikult paksu ja juhmi) riiki kägistab seda vähestki ettevõtlust, mis meil on. Kui üldse tahame august välja tulla, peame vähemalt mõneks ajaks leppima väiksema maksutuluga, peame riiki päriselt õhemaks tegema, lõpetades täielikud mõttetused – nagu näiteks seaduseelnõude masstootmine ülesöödetud ministeeriumites – ja keskenduma sellele, et majandust korralikult käima saada.

«Ma ei luba teile midagi peale segaduse, alanduste ja lõputu vaidlemise…»

Kuidas oleks Eestis olla poliitik, kes räägib tõtt? Kui nüüd hetkeks Vene agressiooni oht välja jätta, ei oota meid nälg, janu, võitlus ja surm, nagu lubas Garibaldi, ega isegi mitte veri, higi ja pisarad, nagu lubas Churchill.

Selleks, et viia Eesti välja moraalsest ja majanduslikust ummikust, kuhu meid on viinud – August Allet ajakohastades –

neli ühtnägu juhijuppi

ja üheksakümmend seitse troppi

(topis, broiler, ekskommarist jobu

– see pole riigi-, vaid supikogu),

tuleb käituda rahvusriigina. Tuleb välja mõelda sihid ja eluviis, mis Eesti kasvule viib. Tuleb tõsiselt tegeleda hoopis piirangute ja seaduste tühistamisega, kärpida ametnike võimu ja saata kuradile suur hulk euronormatiive.

Tuleb taasluua kogukond ja ühistuline majandus. Peame taasleidma meie-tunde ja mõistmise, et riik on kõigest vahend ühiste huvide kaitseks.

Me ei saavuta midagi, kui ei julge oma tahet läbi viia, ei julge riskida ja hoiame kinni sellest, mis on, mis sest, et see silmnähtavalt viledamaks kuhtub.

See ei tähenda, et peaksime otseselt vastanduma ELile, veel vähem NATO-le. See tähendab lõputuid läbirääkimisi ja keeldumist olemast odava tööjõu maa, mis käsnja tolerantsusega neelab all kõik, mida talle ette kirjutatakse. See tähendab alandusi ja survet, sest meid üritatakse paika panna – alates siin laiutavatest Skandinaavia pankadest, kes ei taha konkurentsi ühistupankade näol, ja lõpetades Prantsuse talunikega, kellele ei mahu pähegi, et mingid eestlased peavad kohatuks nende toetusi, mille eest neil iga lehm võiks igal aastal äriklassis ümber maailma lennata.

See tähendab ühiskondlikku kokkulepet ja üldist mõistmist, et peame olema jõudumööda teaduse ja tehnika esirinnas ja võtma ka riske. See tähendab, et meie energia peab olema odav ja kõike, mis meil on maa all ja maa peal, tuleb mõistuse piires kasutada, sest mis mõtet on selle hoidmisel, kui meil pole seda kellelegi jätta? Jah, see tähendab ka seda, et põlevkivi tuleb põletada ja fosforiiti tuleb kaevandama hakata vaatamata sellele, et veerand sajandi eest tehtud proovipuurimiste tõttu üks kaev kuivaks jäi.

Kuidas selgitada valijatele, et raha ei saa juurde lubada sellepärast, et seda pole kergesti kusagilt tulemas, ja kui valid selle, kes rohkem lubab, siis ära pärast kurda ja vaata ise, kuidas saad valimislubaduste eest oma arved makstud ja poest süüa?

Ja sihukest poliitikut, kes selle kõik sinu eest ära teeb, ei ole tõesti olemas. Kui praegu õnnestub kodanikuühiskonnal murda kartelli ringkaitse, ei saa keegi lubada rohkem, kui anda võimaluse kodanikel otsustada, võtta maha pidurid ja soosida seda sõbralikku tulevikuõhina meeleolu, mis pärast taasiseseisvumist meid mõnda aega nii kiiresti edasi kandis.

...Kuni juhtus see, et kõik teadlased, kultuuriinimesed ja muidu tublid läksid oma erialale tagasi ja etteotsa pääsesid valetamisest ja vargustest eluviisi teinud «endised».

Aga teate, mis on nende valimiste omapära? Väga paljud mõtlevast eliidist on taas poliitikas – sest Eesti on hädas ja kui mitte meie, siis kes veel?

--------

Siim Veskimees (kodanikunimega Ants Miller) kandideerib riigikogu valimistel Vabaerakonna nimekirjas Tallinnas Haabersti, Kristiine ja Põhja-Tallinna ringkonnas.