Tõusvas joones

Andres Herkel Foto: Andrus Peegel

Eesti Vabaerakonna esimees Andres Herkel (52) oli eile hommikul ilmselgelt suurepärases tujus. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida: värske Emori erakondade toetuse uuring näitas, et vabaerakondlastele kuulus jaanuaris kaheksa protsendi võimalike valijate toetus. Uue jõu pääs Toompeale, otsustajate sekka, on üha tõenäolisem.

Postimehe valimisstuudios nimetas Herkel partei korralikku reitingut pikka aega planeerituks ning leidis, et ta «võib hüpata veel ülespoole». Valimisteni jäänud nädalate jooksul Vabaerakond kampaanias suuri muudatusi ei plaani – raha neil suurte erakondadega võrreldavas mahus nagunii kasutada ei ole ning edu pant seisneb Andres Herkeli sõnul inimestega suhtlemises.

Arvamusküsitlus on muidugi üks asi, valimised aga teine, kuna valija peab hääletuskabiinis või arvutis üles leidma ikkagi kindla, nimega kandidaadi, keda ta soovib toetada. Vabaerakonnal on head šansid reiting häälteks konverteerida kasvõi selle pärast, et nende nimekiri on täispikk ning üle Eesti leidub seal tuntud inimesi.

Mõned neist on koos Herkeliga Isamaa taustaga, nimekirjas leidub aga ka kodanikuaktiviste ja kultuuritegelasi, kelle puhul ei ole kahtlust, et soodsate asjaolude kokkulangemisel suudavad nad hääled koju tuua. Nagu leidis eile esimees Herkel, pole Vabaerakonna kandidaatide nimekiri siit-sealt kokku lapitud kamp.

Andres Herkel on Vabaerakonna etteotsa sobiv kuju ilmselgelt nende valijate meelest, kes varem on toetanud Reformierakonda või IRLi, kuid seejärel võimuparteides pettunud. Ta on erakonnajuhina usutav, Herkelil on pikk parlamendis töötamise kogemus, ning – mis praeguses olukorras samuti tähtis – ta pole kaugeltki võhik välispoliitikas, sest on aastaid kaitsnud Eesti huve Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees, kus valiti asepresidendiks. Venemaa poliitilised keerdkäigud on Herkelile seetõttu hästi tuttavad.

Ta suudab Vabaerakonda näidata mõistliku alternatiivina neile valijaile, kes otsivad midagi uut vana asemele, ei taha aga loobuda välispoliitikas senisest liinist, mis tundub turvaline. Samasugune efekt aitas mõneti Indrek Tarandit tema esimeses eurovalimiste kampaanias: ühelt poolt protestikandidaat, teiselt poolt endine välisministeeriumi kantsler, keda ka vastasel on seetõttu keeruline lihtsalt tühikargajaks nimetada.

Vabaerakonna toetajate profiilis domineerivad eesti rahvusest mehed, nagu ka Reformierakonnal. Tähelepanuväärne on lisaks see, et Vabaerakond on tugevaim teine eelistus teise valimistel täisnimekirjaga osaleva parlamendivälise partei, EKRE toetajate seas. Viimased olid Emori küsitluses viie protsendi peal, ehk võimalust valimiskünnise ületamiseks on selle järgi nii ja naa. Kindlasti mõõdetakse erakondade toetust enne valimisi veel. Kui EKRE edu suhtes peaks valijate hinge siginema kahtlusi, mine tea, võib osa neist kindluse mõttes ümber rivistuda Vabaerakonna taha.