Argo Ideon: siili okkad on pehmed

Argo Ideon Foto: PEETER LANGOVITS/PM

Eesti huumori standardiks on saanud leebe, sõbralik ja peaaegu nunnu pilamine, mis veab ka torgete objektil suunurgad ülespoole. Meie nali pole vaenulik, tõeliselt sensitiivseid teemasid puudutatakse harva, vähemusgruppide pilamisele keegi ei mõtlegi. Selline udusulepatjadest muumimaailm, kus tegutsevad armsad metsaloomakesed ja teinekord mõned absurdiklounid.

Ühtpidi tore, kuid laias maailmas on asjad mõnikord teisiti, ning ei tasuks sellega kokku puutudes esimese asjana mõelda, et nojah, polnud küll õige Prantsuse karikaturiste maha lasta, kuid see asi, mis nad tegid, oli ikka liig mis liig.

Kuna ma prantsuskeelset maailma tunnen vähe, jätkan näidetega inglise keeleruumist. Võtame kasvõi niisuguse institutsiooni, nagu seda on animasari «South Park». Raske on leida tabuteemat, mida poleks 18 hooaja jooksul neis multikates pilatud: homod, pedofiilid, saientoloogid, Aafrikas nälgivad lapsed. Oma jao saavad liberaalid, looduskaitsjad, konservatiivid.

Muidugi on ka prohvet Muhamed «South Parkis» oma osa kätte saanud. Kõike seda esitatakse parajalt infantiilseks tembitud jalaga-tagumikku-huumori kastmes. Kui arvestada, et USAs on enam-vähem iga teema jaoks olemas oma SAPTK, kes aktiivselt protestib ja hageb, siis näitab «South Parki» ekraanil ja selle tegijate tervise juures püsimine, et pole see sõnavabadus ookeani taga nii kehvas seisus, kui meil teinekord kiputakse mõtlema.

Teise näitena võiks nõrganärvilised tutvuda ehk saidi The Onion toodanguga, kus ilmuvad sellised kolumnid, nagu «Ma ei toeta feminismi, kui see tähendab kõigi meeste mõrvamist», ning uudised otse Taevast, kus inglid on hakanud nõudma ametiühingut ja pensioniea alandamist 5600 aastani.

Arvestades, et Ameerikas on «piiblivöönd» mitte ajalooline, vaid geograafiline mõiste, on sealmail paar tuhat aastat vanade muinasjuttude väljanaermine märksa tundlikum närvide mäng, kui näiteks Eestis need Andrus Kivirähki vahvad Jumala-kolumnid.

Meil Eestis on selline mõnusalt pehme isegi satiiriline kujutamislaad: vaadake Urmas Nemvaltsi või Hillar Metsa tegelasi, kes võiksid igas lasteraamatus kenasti platsi võtta. Võrdluseks võib silmata neid groteskseid kujusid, kes ilmuvad Briti lehtedes sealsete poliitikutena (Gordon Brown olla peaministrina ükskord häiritult kurtnud, et ta ju tegelikult pole üldsegi nii paks, kui teda joonistatakse). Kujutlus briti huumori peenetundelisusest ilmselt elab veel kusagil, kuid võib-olla on see paik pigem meie mälestustes.

Nalja põhiomaduseks muidugi on ja jääb, et see peaks naerma ajama – ning seda leidub Eestis õnneks küllaga, nii lehes kui mujalgi. Vaadake näiteks Facebookist, mida kirjutab Vello Nelikendkaks oma pühapäevaveetmisest, minu meelest oli päris lõbus lugemine.