Peep Pahv

FOTO: Postimees.ee

Me võime Mati Alaveri ja Christoph Schmidi päevapealt vallandada, aga kas see päästab Eesti suusatamise, küsis hea kolleeg Jaan Martinson mõni päev tagasi oma suusakommentaaris. Mõistagi ei saa vastata kindlalt «ei» või «jah», selleks peaks olema selgeltnägija, kuid mitte midagi tehes Eesti kultusliku spordiala hukku vaadata on kuritegelik.

Kui suusataja, kes veel mõni aasta tagasi noore ja perspektiivikana suutis sõita maailma 30 parema hulka või selle piiri lähistele, jääb parimasse spordimehe ikka jõudes toonastest tulemustest kaugele, on kusagil tehtud viga. Kui veel mõne aasta eest polnud Eesti suusakoondiste MK-sarjas punktikohale jõudmine erakordne saavutus, nüüd aga jäädakse kollektiivselt maailma parimatest üha kaugemale, on viga kogu kodumaise suusatamise süsteemis.

Üks võimalus on ajada udujuttu, et võrreldes teiste Eesti vastupidavusalade esindajatega kaotavad suusatajad maailma parimatele protsentuaalselt kõige vähem. Võib ka viidata napimaks muutunud rahale või rääkida, et kogu töö käib Faluni MMil tippvormi jõudmise nimel – justkui muu maailm valmistuks hoopis MK-etappideks –, ning viidata olukorra üledramatiseerimisele ajakirjanduses. Kuid kainelt mõeldes pole need väited adekvaatsed.

Raskem on võtta vastutus. Aga keegi peab vastutama, sest Eesti koondise tasemel tippsport, mis tähendab riigi esindamist tiitlivõistlustel ja selleks valmistumisel osaliselt riigi vahendite kasutamist, pole kaugeltki vabatahtlik harrastustegevus, kus ebaõnnestumise korral võib lihtsalt õlgu kehitada, nentida, et altmineku põhjustest pole aimugi, ning seejärel rahulikult oma tegevust jätkata. Selline käitumine on kohane vaid iseenda nimel rahvamaratonidel pingutavale harrastussportlasele.

Viimased hooajad on näidanud, et kümmekond aastat tagasi vägevaid võite toonud metoodika enam ei tööta. Loomulikult võib ütelda, et sportlased on andetud ja neilt polegi midagi loota, kuid sellisel juhul pole ju mõtet üldse koondist üleval pidada ja võistlustele sõidutada. Kui aga suusatamist tahetakse tõesti päästa, vajatakse värsket mõtlemist ja uut ideoloogiat – alustades sellest, kuidas töötada lastega, kasvatada noorukieas koormusi, luua tõsisteks treeninguteks piisavat aluspõhja, ja lõpetades tipptasemele jõudmisega.

Eesti suusatreenerite kogukond on väike ja kõigi võimed asjaosalistele teada. Kui sellest seltskonnast pole võimalik uut vedurit leida, tuleb pilk pöörata suusatamises tooni andvate riikide poole – laseme endale näidata, kuidas eest ära liikunud maailma järele jõuda.

Jutt, et uus peatreener ei muudaks midagi, on jama. Mõistagi ei saa sportlast keelata tegemast koostööd oma treeneriga, kuid lõpliku sõna õigus, mida ja kuidas teha, peab olema peatreeneril. Sportlased, kes peatreeneri sõnaga ei arvesta, ei saa ka koondisse kuuluda.