Heldur Meerits: õpilased vasktorudes

Heldur Meerits. Foto: Toomas Huik

Riigieksamid on kindlasti õige ja hea viis õpilaste edukust mõõta, kuid nende tulemuste avaldamine edetabelina pole õige, kirjutab Heldur Meerits.

Korrapäraselt, koos aastaaegade vaheldumisega ilmub igal aastal koolide edetabel. Huvi selle vastu on suur, sest meie lastega toimuv läheb vanematele korda. Ning et kõigil meil on ka koolikogemus olemas, siis pole keeruline omada isiklikku arvamust.

Ülisageli räägitakse edetabelist kui koolide paremuse pingereast. Paraku on selline arusaam ekslik. Koolid rivistatakse riigieksamite tulemuste järgi, kuid seda pole õige koolide paremuseks pidada. Heaks kooliks tuleb pidada sellist kooli, kus suudetakse anda rohkem õpilase arengule lisa. Kahjuks pole aga individuaalse arengu mõõtmiseks nii häid tööriistu olemas.

Olen aastate jooksul osalenud mitmes töörühmas, kus püüti leida õigemat tollipulka kooli headuse mõõtmiseks. Paraku oli ikka tulemuseks mitme erineva näitaja kogum ja vaid vähestele neist sai konkreetse numbri külge panna. Selliseid koolide hindamise tööriistu on «tavalisel» lapsevanemal väga raske kasutada, sest need pole lihtsad ega konkreetsed.

Riigieksamite tulemuste kaudu hindamisega on see probleem, et need mõõdavad vaid ühte liiki oskusi. Emotsionaalne intelligentsus ja sotsiaalsed oskused jäävad riigieksamitel mõõtmata. Nii olemegi kummastavas olukorras, kus PISA ja TIMSS testid annavad Eestis üsna häid tulemusi, kuid õpilaste rahulolu kooliga on väike ning koolistress suur. Ning kahetsusttekitavalt paljud lapsevanemad arvavad, et nende lapsed peaksid helge tuleviku nimel ka tulest, veest ja vasktorudest läbi käima. Lauset «mis ei tapa, teeb tugevamaks» ei tohiks kuidagi meie koolisüsteemi aluseks võtta. Lapselt oodatav pingutus peab olema talle jõukohane ning distsipliin mõistuslikes piirides.

Mis siis toob kaasa edu riigieksamitel? Tarmo Strenze Tartu Ülikoolist on uurinud edukuse taga peituvaid tegureid (vt Haridus 7–8, 2007). Kõige suurema mõjuga kooli tulemustele on hoopis vanemate sotsiaalne taust, veidi aitab edasi ka kooli suurus ja õpetajate haridustase. Nagu Strenze nendib, annavad ka USAs tehtud uurimused tulemuseks, et kodu mõju õppeedukusele on suurem kui kooli mõju. Kuid selliseid uuringuid võiks Eestis olla rohkem, sotsiaalteadlased leiaksid endale siin väärilise tööpõllu.

Võime teha ka sellise mõttelise eksperimendi: vahetame mõnes Tallinna eliitkoolis õpilased äärelinna tavakooli õpilastega. Kardetavasti ei oleks uus õpilaskontingent enam eksamiedetabelis eliitkoolile harjumuspärasel kohal, kuigi õpetajad on samad ja maja on sama. Kahtlemata eliitkoolides tunnid toimuvad ja tööd tehakse, kuid kõrged kohad edetabelites saavutatakse lõppkokkuvõttes siiski sellega, et koolil on võimalik õpilasi valida. Ühel tavalisel, oma piirkonnas ainsal koolil pole juba definitsioonist tulenevalt mingit šanssi võistelda edetabelites eliitkoolidega.

Edetabelite kaitsjate tavaline argument on, et meil on õigus teada, mis koolides toimub. Selle all mõeldakse üldjuhul õpetamise taset. Kahjuks on see ekslik arvamus, õpetamise tasemest palju enam näitab edetabel kooli võimet ahvatleda õpilasi ja lapsevanemaid ning võimalust õpilasi valida. Kuid ka siis võivad oponendid arvata, et lihtsalt olukorra teadmine ei saa ju kahju teha.

Tuntud mõttetera ütleb: mida mõõdame, seda ka saame. Kui omal ajal USA Luure Keskagentuur püüdis Nõukogude Liidu majandusest aimu saada, siis muu hulgas jälgiti ka selliseid statistilisi näitajaid, et mille alusel jäeti määramata preemiaid või ei jagatud karistusi. Praeguses Eestis on riigieksamite pingerida muutunud hirmu ja armu jagavaks käsulauaks, mida ei saa ignoreerida ükski koolijuht.

Kas meil on ikka mõtet Matit kooli vastu võtta? Tuleks veenda Katit, et ta bioloogia eksamit siiski ei valiks. Et see Tõnisson ikka füüsika eksamit tahab teha, keemias saaks ta ju rohkem punkte! Ilmselt on need paljudele koolijuhtidele tuttavad mõtted ning aja jooksul jääb vastuvoolu ujujaid järjest vähemaks.

Oma mõju on edetabelitel ja numbrimaagial ka õppimise sisule. Kas laps ja nooruk peaks õppima hinde pärast või hoopis avastamise ja teadasaamise rõõmu pärast? Koos kõrgkoolilävendiga muutuvad eksamihinded omaette eesmärgiks. Ehk peaks hakkama erinevaid mõisteid kasutama, et teha vahet õppimisel ja riigieksamiteks valmistumisel? Kõrgkoolidest kostvate kommentaaride järgi võib arvata, et õppimise osakaal on riigieksamiteks valmistumise kõrval ohtlikult väikeseks jäämas.

Riigieksamid on kindlasti õige ja hea viis õpilaste edukust mõõta. Kuid nende tulemuste avaldamine edetabelina pole õige. Edetabelid hakkavad elama omaenda elu ning kahjuks mõjutavad negatiivselt paljusid kooliga seotud inimesi. Unelmate koolis peaks valitsema rõõm uutest teadmistest, rahulolu oma saavutustega ning uudishimu maailma vastu. Ning seal peaks olema palju vähem hirmu eksamite ja tulemuste pärast.
Autor on Audentese erakooli nõukogu esimees.