Marti Aavik: elu vaateaknal

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits / Postimees

Tahame praegu, mitte 70 aasta pärast teada, miks ja mismoodi Eestis poliitikat aetakse. «Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist» – see suunis on ajakirjanduse eetikakoodeksis aukohal.

Kui väljaandjad ja ajakirjanikud loobuks võitlusest otsuste taustu avavate materjalide avalikustamise eest, oleks see allakäigutrepp kogu ühiskonna jaoks. Niisiis, «ühiskonna valvekoer» peab kahtlemata võitlema. Õigustatud agaruse juures tasub aga mõista ka teisi rolle ja eesmärke.

Parlament kiirustab oma kodukorda muutma, sest on juba kahes kohtuastmes andmekaitse inspektsioonile kaotanud: ei või salastada kogu stenogrammi (salvestist), vaid peab kaaluma, kas selle mingi osa salastamine on põhjendatud. Konkreetselt käib jutt riigikogu uurimiskomisjoni materjalidest. Uurimiskomisjon pole igapäevane asi, vaid selliseid luuakse terava avaliku huvi keskmesse sattunud skandaalide läbivalgustamiseks. Laias laastus siis, kui on kahtlus, et mõned poliitikud ise on sikku teinud ja võimalikult avalik asjaolude väljatoomine peaks taastama usalduse poliitilise süsteemi kui terviku vastu. Valimatu salastamine läheb seega vastuollu mitte ainult senise seadusetähega, vaid eesmärgiga, miks uurimiskomisjone üldse tehakse. Et riigikogu kantselei astus jäigalt vastu varem vaikimisi kehtinud stenogrammide avalikustamise tavale, selmet läheneda asjale sisuliselt, on kahtlemata viga.

Uurimiskomisjon pole siiski parlamendi ainus töövorm ega skandaalid ainus arutelu objekt. Parlament, millel silma peal hoitakse, peab ju ka suutma jõuda ühistele arusaamadele faktides, olema vastuvõtlik uutele ideedele, kujundama hinnangud ja leidma kompromissid, mis otsusteks vormida. Ei poliitikute edevus ega klanitud korrektsus pole kuigi head eeldused loovaks mõttevahetuseks, nagu näeme vaidlussaadetestki.

Ühe viisi saavutada vaba vaidlust annab Chatham House’i reegel – sisuliselt selle eeldusi riigikogu oma uue korraga loob. Selle järgi võib iga koosolekul osaleja avalikult edasi rääkida seal kuuldu sisu, aga ei tohi avaldada, kes täpselt mida ütles. Koosolekul öeldut – sõnu ja mõtteid – ei tohiks saada pärast avalikult teise vastu malakana kasutada. Saab välja käia lõpuni kaalumata mõtted ja neid testida, kartmata «sõnapolitseinikke». Kompromisside otsimine paljude erakondade vahel läheb libedamalt, kui ei ole «vaateakna elu» paratamatut sundi jääda rangelt oma alguses esitatud deklaratsioonide juurde.

Samas osutab riigikogu kodukorra muutmine ise varjatud komisjonitöö ühele nõrgale küljele: paar inimest on ametikoha tõttu eestkõnelejad ühiselt sündinud eelnõule, mis ei pruugi kõikides punktides kokku langeda nende isiklike vaadetega. Ülejäänud peavad peenikest naeru, vaadates, kuidas eestkõneleja higistab, ja annavad silmakirjalikult hagu juurde.