FOTO: Urmas Nemvalts

Jüri Parijõe tuntud lastejutus ootab poiss pikisilmi linna läinud isa, kes lubas talle uued saapad tuua. Viimaks läheb peategelase kannatamatus nii suureks, et ta üritab seinakella edasi lükata, ja saab muidugi selle eest pragada – ega siis aeg sellest edasi liigu. Omaette mõtleb poiss, et kui lükata kõiki maailma kelli, siis liiguks ka aeg.

Suve- ja talveaja nihutamisest teame, et selles järelduses ongi omajagu tõtt. Jätab üks riik tunnise nihke tegemata, on segadust kui palju. Loo moraal? Eesti, nii väike kui ta on, peaks olulistes poliitilistes küsimustes suutma riigipiire arvestades ühte jalga käia. Nii nagu näiteks Saaremaal ei saa olla oma kellaaega, nii ei peaks olema kohalikel omavalitsustel, ka mitte kõige suurematel, iseseisvaid «poliitikaid» küsimustes, mida tuleks lahendada riiki kui tervikut silmas pidades. Üks niisugune teema puudutab alkoholipoliitikat.

Tallinn on teadupärast asunud piirama alkoholi kättesaadavust. 8. märtsist ei tohi pealinnas pühapäeviti alkoholi müüa. 1. juulil jõustuv linna alkoholi jaemüügi ja reklaami kitsenduste määrus lubab kanget alkoholi müüa vaid poodides, mille üldpind on vähemalt 150 ruutmeetrit. Samme põhjendatakse alkoholismi leviku ning avaliku huviga võidelda alkoholi liigtarbimise vastu.

Otsuseid on kritiseerinud Keskerakonna poliitilised vastased. Nädalavahetusel avalikkuse ette jõudnud uudis räägib, et tanklakett Statoil pöördus määrusega seoses riigikohtu poole, sest leiab, et sellega piirataks põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabadust.

«Tallinna poliitikaid» kujundav Keskerakond seab oponendid kahvlisse. Pealinnas midagi keelates või lubades on avalik tähelepanu tagatud, omavalitsus on Eesti kontekstis sedavõrd suur, et seal toimuvat ignoreerida on võimatu.

Alkohol põhjustab ühiskonnas palju halba, alates avaliku korra rikkumisest ja lõpetades sotsiaalsete probleemidega – olles selle piiramise vastu, oled järelikult viinakuradi poolt. Viimane võte õnnestus suurepäraselt mullu avalikus kohas alkoholi tarbimise puhul, mis lubati ja hiljem pärast jälle keelati. Võib olla enam kui kindel, et ka eesseisvas juriidilises vaidluses ettevõtlusvabaduse üle, mille Statoil algatas, saab edukalt näidata avaliku huve teenimist.

On taunitav, et Keskerakond kasutab Tallinna linna valimisratsuna ning kuitahes peenel komisjonil on raske tõmmata piiri, kus kasutakse linna ja kus erakonna vahendeid. Samas peaks riik alkoholi (ja teisigi valdkondi) puudutavates küsimustes püüdma kuulata asjatundjaid ja lähenema asjale terviklikult. Enamasti kulub energia paraku Tallinna takistamisele. See on aga ainult vesi uute «pealinna poliitikate» veskile.