60 protsenti eestikeelset õpet vene koolides on kokkulepe, tööriist, mis tuleb üle vaadata, kui ei anna soovitud tulemusi, kirjutab Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi juht ja professor Mati Heidmets.
Mati Heidmets: protsent on vaid tööriist
16. jaanuar 2015, 15:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene emakeelega noorte keeleoskuse parandamiseks ei ole olemas ainsat ja õiget valemit, mis tagab soovitud tulemuse – keeleoskuse koos heade aineteadmistega. 60 protsenti eestikeelset õpet on kokkulepe, mitte loodusseadus. Protsent ise ei tee kedagi targaks ega jäta lolliks, protsent on tööriist.
Kui selgub, et tööriist ei anna soovitud tulemusi, tuleb see üle vaadata – tõsta või langetada; muuta vahemikuks, mille raames koolid ise otsustavad; asendada protsessi ettekirjutamine väljundi hindamisega.
Loomulikult eeldab tööriista muutmine kaalumist ja analüüsi. Mida teha ei tohiks, on tööriista pühaks ja puutumatuks kuulutamine. Eestis ajuti nii juhtub – mõne jaoks on püha 60 protsenti eestikeelset õpet, teise jaoks maksusüsteem, kolmandale minu valla piirid. Ühelt poolt unistame kiirest, nutikast ja paindlikust Eestist, teisalt raiume oma tööriistad kivisse. No ei ole tark lähenemine. Kui vene koolis ei lähe asjad soovitud viisil, siis pole mingit draamat tööriistakast veelkord üle vaadata ning mõni mutrivõti välja vahetada.
Kui kolmandik venekeelsest põhikoolist gümnaasiumisse saabuvatest noortest ei saa tuhkagi aru, mida õpetaja eesti keeles räägib, kui 59 venekeelse põhikooli hulgas on ainult kaheksa kooli, mille lõpetajad oskavad korralikult eesti keelt, siis pole see kindlasti olukord mida me veerand sajandit peale taasiseseisvumist näha tahame.
Ühelt poolt muretseme kõvahäälselt järeltulevate põlvkondade väikese arvukuse pärast, teisalt laseme osa noortest hariduslikult raisku minna. Viimane paistab välja kasvõi ülikooli sisseastumiskatsetel, kus tänase päevani on osa vene tagapõhjaga kandidaatidest keelepuudulikud.
On jah probleem, mille lahendamiseks on haridus- ja teadusministeeriumil kohustus samme astuda. Fookus põhikoolile on kahtlemata õige, mida noorem inimene, seda kergemini jääb keel külge.
Usun siiski, et regionaalsete eripärade sisukam arvestamine tuleks asjale kasuks – Haapsalus tulemust andvad sammud ei pruugi samavõrra hästi toimida näiteks Narvas ja vastupidi.