Lapsed, õue!

Foto: Elmo Riig / Sakala

Eestis on avatud juba kaks õuelastehoidu, kus lapsed iga päev ja igasuguse ilmaga õues müttavad, kirjutab Tiina Vapper Õpetajate Lehes.

Mäletan, et kui Põhja-Norrasse aastaid tagasi tööle läinud tuttav oma laste sealsest lasteaiaelust jutustas – kuidas lapsed iga päev ja igasuguse ilmaga õues müttavad ja mägedes matkavad, lõkke ümber istudes keha kinnitavad ja püstkojas magamiskottides lõunaund magavad –, kõlas see nagu muinasjutt. Nüüd on õuelasteaia idee kanda kinnitamas ka Eestis. Eelmisel sügisel alustasid tegevust koguni kaks õuelastehoidu: üks Tartus, teine Muugal.

Muuga õuelastehoiu eestvedajad on kaks staažikat lasteaednikku Marjet Salmar ja Tiina Sinimaa. Marjeti sõnul hakkas ta õuehoiu loomise peale mõtlema siis, kui oma lapsed lasteaias käisid. «Nad tegutsesid peamiselt toas ja käisid liiga vähe õues. Poeg, kes on praegu teises klassis, kurtis ka õhtuti kodus, et tal ei jää lasteaias mängimiseks aega, sest pidevalt on mõni tegevus ja tund või tuleb töölehti täita. Olen töötanud lasteaias 20 aastat, neist viimased õppealajuhatajana, ja näinud, et lasteaed meenutab tõepoolest üha enam kooli ning vaba mänguaega jääb lastel aina vähemaks. Küllap on siin oma osa vanemate ootustel – nad tahavad, et laps saaks kooliks võimalikult hea ettevalmistuse. Tahan vanematele südamele panna, et selles eas on lapse põhitegevus mäng ja just mängu kaudu ta ka õpib.»

Loodusega lähedased

Kuna mõte õuelasteaiast tundus põnev ja Soomes on taolised lasteaiad üsna levinud, sõitsidki Marjet ja Tiina tuttava lasteaedniku kutsel 2013. aasta talvel Helsingisse nendega tutvuma. Seal nähtu meeldis neile väga. Meeldis on vähe öeldud, mõlemad olid nähtust lausa vaimustuses. «Soome kogemus näitas, kui väga meeldib lastele õues tegutseda ja kui kasulik on see nende tervisele ja arengule,» kinnitab Marjet, kes peab õuelasteaedade suurimaks väärtuseks just lapse vahetut sidet loodusega. Just seda, et me ei vaata liblikat pildi pealt, vaid läheme õue teda otsima. Mitte nii, nagu juhtus hiljuti ühes lasteaias: mudilased jälgisid rühmatoa aknast puuoksal istuvat leevikest ja üks kolmeaastane tüdruk pani käed aknaklaasile ning püüdis pilti sõrmedega suurendada nagu tahvelarvuti ekraanil. Ise imestas, miks leevike suuremaks ei lähe.

Mängud värskes õhus

Laste liikumisega pole olukord samuti kiita. Nii Marjetil kui ka Tiinal on varasemast ajast kogemus, et rühmaga matkates, aga ka teatrisse või muuseumi minnes kippusid isegi koolieelikud hädaldama: jalad valutavad ja millal me ometi kohale jõuame. Paljud lapsed käivad küll trennis, aga kõndima ei ole harjunud, enamasti viiakse neid sinna ikka autoga.

Õuelasteaias seevastu saavad lapsed palju liikuda, ronida, askeldada ja mängida. Ja seda kõike värskes õhus. Teiste maade terviseuuringud näitavadki, et õuelasteaia lapsed on tervemad ja rahulikumad. Peale kõige muu on õuemängud huvitavad ja arendavad. Ei mängita mitte valmis mänguasjade, vaid loodusest leitud ja ise meisterdatud vahenditega, mis toetab suurepäraselt lapse loovust ja kujutlusvõimet. Metsas saab mängida okste, lehtede, kivide ja käbidega, mere ääres vee ja liivaga, aga lapsi vaimustavad mõistagi ka pori-, vihma- ja tuulemängud, võimalusi on tohutult.

Väike ja sõbralik pere

Soomest tulles hakkasidki Marjet ja Tiina kohe õuelastehoiu ettevalmistustega pihta. «Pärast seda, kui olime tutvustanud oma ideed novembris «Laps ja pere» messil ja korraldanud lahtiste uste päeva, tulidki esimesed huvilised,» jutustab Marjet.

Lastehoid on end sisse seadnud Muugal ühe eramaja esimesel korrusel. Praegu käib siin viis last – noorimal vanust pisut üle kahe ja vanimal veidi üle viie aasta. Veebruarist on lubanud tulla kaks last lisaks ja nii mõnigi pere on veel huvi tundnud ning asja uurimas käinud. Esialgu töötab lastehoid osaajaga, vastavalt sellele, kuidas vanematel vaja, aga edaspidi on plaan olla avatud õhtuni. «Üle kümne lapse me siia siiski ei võta. Kümme last rühmas on paras,» arvab Marjet. «Ka mujal maailmas lähtutakse reeglist, et ühe õpetaja kohta võib olla viis last. Lapsed tahavad õpetajaga suhelda ja elu üle arutleda. Suures rühmas seda ei jõua. Kui huvilisi tekib rohkem, on võimalik luua samasugused filiaalid näiteks Õismäele, Kadriorgu või Tallinna ümbrusesse.»

Ei taha tuppa tullagi

Päev näeb välja nii, et kui väljas lausa ei torma ega tuiska, on lapsed hommikust lõunani õues. Söömise ja lõunaune ajaks minnakse siiski tuppa, pärast seda tullakse jälle õue tagasi. Kella neljast hakkavad vanemad lastele järele tulema – õuelasteaias on päev lühem kui tavalasteaias.

Igapäevategemiste hulka kuuluvad jalutuskäigud ja matkad. Kõige pisematega käiakse jalutamas ja mängimas lähimas metsatukas, suurematega võetakse ette juba pikemaid retki. Siinsamas lähedal, Kloostrimetsa ja Pirita metsades, on mõnusad matkarajad.

«Suve poole ei tahaks tuppa tullagi, siis plaanime õues ka süüa ja lõunauinakut teha,» unistab Marjet, kellel on plaanis püstitada kevadel koos lastega õuele püstkoda ning ehitada välja terrass, kus lapsed saaksid puhata ja vaikset tundi pidada. Kui paari-kolmestele on päevane uinak ilmtingimata vajalik, siis suuremaid lapsi lõuna ajal magama ei sunnita.

Tähti saab õppida ka õues

Mõistagi ei möödu ükski päev ainult mängides ja matkates, vaid õuelastehoius ka õpitakse. «Teadmisi ja oskusi õpivad lapsed tegevuse käigus,» räägib Marjet. «Peaaegu kõiki tubaseid tegevusi saab ju teha ka õues – tähti õppida, arvutada, joonistada, voolida, meisterdada, laulda, tantsida, teatrit teha. Õpetaja osa on asjad hästi läbi mõelda ja ette valmistada ning laste tegutsemist suunata. Algklassiõpetajad on öelnud, et koolitulijatel ei jää puudu mitte teadmistest – enamik lapsi tunneb kooli minnes tähti, oskab lugeda ja arvutada –, vaid pigem sotsiaalsetest oskustest.»

Õues tegutsemine õpetab ka iseendaga hakkamasaamist ja iseseisvust. Õpetajad kaasavad lapsi igasugusesse tegevusse – alustades laua katmisest kuni aias lehtede riisumise ja lume rookimiseni välja. «Eesmärk on, et laps õpiks kõike vahetu kogemuse kaudu. Tähtis on, et ta julgeks proovida ja katsetada, samuti eksida. Eksimine annab sageli kõige parema õppetunni.»

Marjet ja Tiina usuvad, et Eestis on õuelasteaedadel tulevikku. Nad lubavad teavitustööd tehes sellele ise võimalikult palju kaasa aidata.

Rootsi ja Norra julgustav kogemus

Septembris avas uksed õuelastehoid Tartus, kus rühm lapsevanemaid MTÜ-st Lapsed Õue katsetab õuehoidu esialgu pilootprojektina oma laste peal. «Lapsi käib siin kokku kaheksa ja nad on vanuses kaks ja pool kuni neli aastat,» räägib lastehoiu juhataja Liina Reisberg. «Kuna olime mures, kas meil õnnestub neile lasteaiakoht saada ja kuidas laps suures, 24 liikmega rühmas toime tuleb, hakkasimegi otsima alternatiive ja uurisime, kuidas on väikeste laste hoid korraldatud teistes riikides. Olime kuulnud metsalasteaedadest Taanis, Saksamaal ja mujal. Asusime uurima ja leidsime, et tegeliku pildi saamiseks peame külastama mõnd meile sarnastes kliimatingimustes tegutsevat õuelasteaeda. Otsustasimegi minna kõige külmemal ajal Skandinaaviasse ja vaadata, mismoodi need toimivad.»

Eelmise aasta veebruaris-märtsis käisidki ettevõtlikud emad Põhjamaade ministrite nõukogu toel Norra ja Rootsi õuelasteaedu külastamas. (Külaskäigust Norra lasteaedadesse ilmus huvitav artikkel eelmise aasta septembri Pere ja Kodu lisaväljaandes Koolieelik.)

«Norras on lapsed pisikesest peale väga palju õues, mis on sümpaatne,» jutustab Liina. «Pered teevad sageli väljasõite loodusesse, koolides veedavad õpilased igapäevase pika vahetunni alati õues ning õuelasteaiad on tavapärane nähtus.»

Õuelasteaed sobib ka Eestisse

Liina sõnul ei kurda lapsed kunagi ilma üle ja tunnevad õues end suurepäraselt, kui nad on ilmale sobivalt riides. See tähendab sooja villast pesu, korralikke saapaid ja kindaid ning muidugi mitut komplekti vahetusriideid. Et laps end ära määrib ja märjaks saab, on õuelasteaias käiva lapse puhul mitte erand, vaid reegel ning sellega tuleb vanematel arvestada. Silma jäi tema sõnul seegi, et lastel lubati kasutada haamrit, saagi ja teisi tööriistu, millega saab «päris» töid teha. Kui laps võttis kätte noa ja hakkas oksa vestma, ei näinud õpetaja selles ohtu, vaid õpetas talle, kuidas on seda turvaline teha.

«Õuelasteaia mõte tundub meile õige ja Eestisse sobiv,» kinnitab Liina Reisberg, kelle sõnul on see ühtlasi hea võimalus kutsuda nii lapsevanemaid kui ka lasteaiaõpetajaid üles lastega rohkem õues olema ning levitada tervislike eluviiside ja loodushoiu sõnumit.

Probleem on selles, et meie seadusandlusest ei leia õuelasteaia kohta sõnagi, kõik lasteaeda puudutavad regulatsioonid võtavad eelduseks, et süüakse, magatakse ning paljuski ka mängitakse-õpitakse siseruumides. Eeskätt tuleb üle vaadata ning läbi arutada tervisekaitsenõuded. Samas ei näe Liina Reisberg piiranguid praegu kehtiva riikliku õppekava rakendamisel õuelasteaias. Kõiki õppekavas püstitatud eesmärke on võimalik saavutada ka valdavalt värskes õhus tegutsedes.

Just seetõttu koostavadki Tartu lapsevanemad praegu juhendit, mis selgitab põhjalikult õuelasteaia toimimise põhimõtteid ning mida haridus-ja teadusministeerium kavatseb kasutada koolieelsete lasteasutuste juhendmaterjalina. See inspireerib loodetavasti ka teisi lasteaedu õuelasteaia metoodikast midagi üle võtma. Idee on hea ning väärib rakendamist.