/nginx/o/2014/12/05/3584173t1h799c.jpg)
Õpetajate e-ohutuse teadmised on kasinad, kuigi täheldada võib liikumist paremuse poole. Osa pedagooge on oma teadmistesse n-ö kinni jäänud, nad ei suuda või ei soovi ajaga kaasas käia, kirjutab «Targalt internetis» projekti koolitaja Riina Timberg Õpetajate Lehes.
Minu kaheaastane põnev kogemus «Targalt internetis» projekti koolitajana on läbi saanud ja tunnen seepärast südames kurbust. Meie töö võeti koolides väga hästi vastu ning saime kinnitust, et vajadus sellise koolituse järele pole kaugeltki ammendunud.
Targad lapsed – kas ikka tõesti?
Paljud õpetajad ja lapsevanemad on arvamusel, et lapseeas arvutite kasutamisega alustanud õpilased on kübermaailmas kogenud ning teavad, mida seal teha ja kuidas käituda. Nii minu kui ka teiste õpetajate kogemused näitavad, et laste oskused arvutiprogramme kasutades ning internetiavarustes on väga piiratud. Suur hulk lapsi mängib arvutimänge ja suhtleb sotsiaalvõrgustikes reegleid tundmata. Enamasti tegutsetakse katse-eksituse-meetodil, ei tunta oma mängukeskkondi ja suhtlusportaale ega vaevuta tutvuma liitumistingimustega. Facebooki turvaseadetega pole lapsed tavaliselt tutvunud ja ka täiskasvanud kuulevad neist alles koolitusel. Kasutustingimustega mittetutvumine võib viia selleni, et allkirjastamist vajav pangalaen või tööleping saab samuti vajalikust vähem tähelepanu.
Ah et internetis võibki valetada …
Noorema kooliastme puhul on väga levinud oma vanuse varjamine, samas ei peeta seda valetamiseks. Sellist suhtumist toetab vanemate eeskuju, sest sageli on juba enne kooli endale Facebooki kontod teinud lapsed saanud abi emalt. Levinud arvamus nii laste kui ka täiskasvanute seas on, et internetis võibki natuke valetada.
Suhtlusportaalidest rääkides tundub suurim mure olevat mõtlematult vastu võetud sõbrakutsed, liitumised põnevate rakendustega ja liigne isikliku info jagamine. Sageli on riskikäitumine kogu pere probleem. Facebooki ja ask.fm keskkondade puhul ei piisa ainult õigetest seadetest rääkimisest, vaid need tuleb koos õpilastega üle vaadata. Et võõraste inimestega internetis ei suhelda ja oma kodust aadressi ei öelda, lapsed teavad, aga avalikult postitatud check-in ei tundu neile ohtlik.
Õpetaja ebakindlus ja teadmatus
Eesti koolide õpetajad on «Targalt internetis» projektiga väga visalt liitunud, kuid koolitusi telliti üllatavalt vähe. Esialgu arvasin, et pedagoogid on pädevad ja ennast küberteadmistega ise kurssi viinud. Kahjuks selgus lastele koolitusi tehes, et sageli olid uuest infost kõige rohkem üllatunud hoopis õpetajad. Kolleegide näitel võin öelda, et osa inimesi hoiab suhtlusvõrgustikest põhimõtteliselt eemale, väites, et neil on niigi palju suhtlemist ja sõpru. Sageli tuuakse ettekäändeks ajapuudust.
Riikliku õppekava üldpädevusi vaadates on ilmselge, et neid pole õpilastele võimalik edastada, kui ühte suurt aspekti noorte elust ei tunta. Paljude ainete õpetamisel on internetist saanud õpetajale hea abimees. Tark õpetaja kasutab ära laste huvi ja suunab nad veebist vajalikku infot otsima. Nii arendatakse ka digitaalset kirjaoskust, mis ei ole ainult arvutiõpetuse ja uurimistöö aluseid õpetava õpetaja ülesanne, vaid peaks kuuluma iga õpetaja ainekavasse.
Õpetajate endi e-ohutuse teadmised on kasinad ja kuigi täheldada võib liikumist paremuse poole, pole see tase tulevastele digipöörde läbiviijatele Eesti koolides piisav. Õpetajahariduse suurim puudujääk on oma teadmistesse n-ö kinni jäänud pedagoogid, kes ei suuda või ei soovi ajaga kaasas käia.
IT-koolitus peaks olema õpetajale kohustuslik ja motiveeriv. Loomulikult pole arvuti ja internet võlusõnad, mis aine selgeks teevad ja teadmised kulbiga pähe panevad, kuid arvestades tänapäeva koolilapse mälu ja õpioskusi, oleks mõistlik kasutada kõiki võimalusi.
Nii nagu lapsevanemad, on ka õpetajad õpilastele eeskujuks. See seab õpetaja käitumisele ja väljaütlemistele kõrgendatud nõudmised ka küberruumis. Kui päriselus on pedagoogid sellega harjunud, siis suhtlusvõrgustikes eksitakse reeglite vastu sageli. Algklasside ja teiste alla 13-aastaste õpilaste klassijuhatajad loovad oma klassi gruppe ja/või võtavad vastu lapse sõbrakutse (näiteks Facebookis on alla 13-aastastele konto loomine keelatud – toim). Selline tegevus saadab lapsele signaali, et reeglite rikkumine on lubatud, kui isegi õpetaja seda teeb. Sageli on õpetajad käskinud õpilastel luua konto keskkonda, kus kehtib vanusepiirang ja mis seetõttu õpilasele ei sobi.
Digitaalne reputatsioon
Maine on loomulikus sotsiaalses regulatsioonis oluline faktor. Maslow’ vajaduste hierarhias on tunnustuse- ja kuuluvusevajadus füsioloogiliste vajaduste ja turvalisusvajaduse järel kolmandal kohal. Inimene on sotsiaalne olend ning vajab rühma kuulumist ja positsiooni selle liikmete seas. Internetis on aga meie kohta palju infot, mida me ise sinna riputanud ei ole. Kui oluliselt me seda mõjutada saame, on vaieldav. Küll aga on inimese teha, mida ta ise enda kohta veebi üles paneb – milliseid pilte, postitusi ja kommentaare jagab. Koolitustel kogesin sageli, et lapsed pole mõelnud, et nende üleslaetud pilte võib keegi oma arvutisse laadida või isegi pärast kustutamist suhtluskeskkonna sügavustest kätte saada. «Õigus olla internetis unustatud» veel ei kehti ja seni tuleb iga (emotsionaalne) samm küberruumis hoolikalt läbi mõelda. Kahjuks pole selles küsimuses lastevanematelt head eeskuju loota, sest sageli on just nemad postitanud lapsele piinlikkust valmistada võiva foto või sõnumi.
Guugeldamine on paljude firmade, koolijuhtide ja riigiametite kaadritöötajate igapäevatöö osa. Meie kohta hangitakse ja omatakse infot enne reaalses elus kohtumist ja see võib mõjutada meie tulevikku nii heas kui ka halvas mõttes.
Oleme sulid …
Koolides tehtavad referaadid ja uurimistööd on autoriteosed ning nende kirjutamine omaette teadus. Õpetajat, kes oma ainet puudutavate materjalidega internetis tuttav pole, on kerge petta. Sellistele õpetajatele esitavad õpilased teiste autorite referaate ja isegi uurimistöid ning on seeläbi vargad. Nõuetekohast viitamist teise autori materjalide kasutamisel tuleb õpetada nii õpilastele kui ka õpetajatele. Plagiaati suhtutakse paljudes koolides endiselt liiga leebelt ja ka osa õpetajaid kasutab tunnis teiste õpetajate materjale neile korralikult viitamata.
Internetist muusika ja mängude tasuta allalaadimine on väga levinud ning pole laste arvates mingi kuritegu. Ainuke probleem, mis nende meelest sellega kaasneda võib, on viirused.
Piltide internetti riputamisel kehtib nõue, et selleks tuleb küsida kõigi pildil olevate inimeste luba (alla 14-aastaste laste puhul lapsevanema luba). Ka selle reegli vastu eksitakse massiliselt.
Kõige selle taustal teeb murelikuks laste, lastevanemate ja õpetajate oskamatus oma nutiseadmeid paroolide ja viirusetõrjeprogrammidega kaitsta.
Privaatsus ja veel kord privaatsus
Minu meelest kõnetasid lapsi ja lapsevanemaid kõige enam küberkiusamist, netiahistamist ja muud ahistamist puudutavad teemad. Paljud õpilased ja täiskasvanud olid internetis sellega kokku puutunud. Hea, et meie programmis leidus õpetussõnu sellistes olukordades käitumiseks ja lapsed said kinnitust, et iga tegu internetis jätab jälje. Ikka ja jälle vajab kordamist, et privaatseid andmeid veebis jagada ei tohi. Nii on võimalik ennast ohtude eest paremini kaitsta.
Eesti koole külastades võib näha väga erinevat digipilti. Palju on koole, kus õpetajad on nüüdisaegsete nutiseadmetega sõbrad ja oskavad nende kasutamist ka lastele õpetada. Suur osa koolijuhte hindab kõrgelt IT-s pädevat pedagoogi. Koolijuhi eeskujust ja initsiatiivist oleneb, kuivõrd on õpetajad valmis uusi teadmisi omandama ja digiajastu nõudmistega ühte sammu käima. Koolid on tehnikaga hästi varustatud ja õppimisvõimalusi pakuvad kursused nii internetis kui ka päriselus. Siinkohal näen koolituste planeerimises koolipoolseid lünki – kõik koolijuhid peaksid digikodanike harimist tõsisemalt võtma. Õnneks on digipöörde koolid teistele eeskujuks. Teades lähemalt Pärnu Vanalinna põhikooli tegemisi, jääb üle imestada, kuidas eakad ja internetist seni suure kaarega mööda käinud õpetajad meisterdasid rakendusi ja jagasid teistele oma IT-kogemusi.
Internet ei kao kuhugi
Olen suhtlusvõrgustikes kogenud ka ebameeldivusi, kuid tooni annavad siiski head kogemused. Internet on avardanud meie võimalusi infole ligi pääseda, kontaktis olla ja soovi korral oma elu kellegagi jagada. Uuringud näitavad, et küberkontaktide arv nii sõprade kui ka pereliikmetega on oluliselt sagedasem kui kontakt päriselus. Kvaliteedi ja kvantiteedi üle võib vaielda, kuid kindlasti on see parem kui mitte midagi.
Kui ma õpilastele räägin, kuidas mina lapsepõlves teise linna helistamiseks tundide viisi telefoni keskjaamas järjekorras pidin seisma, et osta kümme minutit kõneaega, on neil sellest raske aru saada. Mäletan, kuidas vaevlesin noore autojuhina maanteekaarti uurides ning lõpuks sõitsin ikka valesse kohta. Kirjade saatmisest pole mõtet rääkima hakatagi …
Tuleviku ennustustest olen loobunud, sest tehnoloogia arengut pole võimalik ette teada. Internet aga jääb – selles olen kindel. Eesti on e-riigina palju kuulsust kogunud ja meie ülesanne on olla teadlikud e-kodanikud.
—
«Targalt internetis»
