Ajakiri Hea Kodanik palus ekspertidel hinnata valimistel kandideerivate erakondade esindajate arvamusi Eesti kodanikuühiskonna arengusuundade ning tegevuste kohta valimisprogrammis. Oma arvamuse andsid Anna Karolin (Väitlusselts), Annika Uudelepp (Praxis) ja Eva Truuverk («Teeme ära!»).
Postimehe arvamusportaal avaldab Hea Kodaniku artikli täismahus.
Erakondade esindajate arvamused on avaldatud siin.
Truuverk: Mulle meeldis, et ridade vahelt sai välja lugeda, mida parteid tegelikult vabakonnast mõtlevad ja kui palju nad üldse teemat valdavad. No eriti ikka ei valda. Eks teksti pikkus oli ette antud ja detailseks minna ei saanud, aga midagi konkreetset öeldi harva. Enamasti tehti suuri sõnu, et «parandame, suurendame, võimendame, teeme koostööd», kuid mul oli kogu aeg küsimus, et aga kuidas siis täpselt.
Uudelepp: Arvan ka, et üldiselt ei kasutatud oma tähemärke kõige otstarbekamalt. Esile tõusis Kiisler, kellel on muidugi tänu tööle selle teema eest vastutanud ministrina teiste ees edumaa. Tema tekstis oli kõige rohkem ettepanekuid, mis puudutasid konkreetseid probleeme ja vajadusi. Päris mitmest vastusest hõlmab aga suure osa heietus, et mis on demokraatia. Maimu Berg on kirjanikuna ilusa essee koostanud, seal pole millelegi vastu vaielda, aga ma ei saa sealt teada ühtegi ettepanekut.
Karolin: Berg üllatas ka mind. Tundub, et SDE võiks olla vabakonna teemadega rohkem kursis, eriti sotsiaalsete probleemide koha pealt. Äkki nad andsid selle kirjatöö lihtsalt valele inimesele?
Kui Kiisler välja jätta, siis tundub, et vabakonnast mõeldakse nii, nagu ma mõtlesin keskkooli lõpetades. Põhiliselt räägitakse otsustesse kaasamisest, mis on muidugi tore ja vajalik. Aga märgilise tähendusega on, et väga vähe nähakse vabaühendustes innovaatilisi probleemide lahendajaid – mis on see, kuidas mina neid eelkõige näen. Mulle tundub, et kõige rohkem kokkupuudet võiks riigil ja vabakonnal olla just siin. Ei paista usku, et vabakonnast võiks tulla ambitsioonikaid lahendusi.
Truuverk: Huvitav jah, et kodanikuühiskonda võetakse ühe massina. See oleks nagu mõelda, et FIEd ja Eesti Energia – üks ärisektor kõik! Samamoodi on vabakonnas väga erineva taseme ja võimekusega tegijaid.
Uudelepp: Riigikogu sügisesel kolme komisjoni ühisistungil kodanikuühiskonna arengust tuli vabaühenduste ettekannetest põhitrendina välja suur mitmekesistumine. On tekkinud palju spontaanseid ühendusi, mis pole formaalsed esindusorganisatsioonid, vaid häälekandjad. Samas on ka tugevad organisatsioonid ja innovatsioonipesad. Seda mitmekesistumist pole poliitikutest keegi ära tabanud.
Üldine jutt, et «diskussioon, parem ärakuulamine, mõistmine» ei kõneta mind juba ammu. Seda on liiga vähe! Vaja on palju rohkem sügavuti minna, teada, mis selles sektoris toimub, ja seda teadmist kumab siit vähe. Et Eesti kodanikuühiskond on väga dünaamiline, väga kiiresti arenenud, küllaltki innovatiivne – seda siit ei paista.
Karolin: Kes seda komplekssust tabab, on Kiisler, ja mul pole kahtlust, et suur osa tema pakutud tegevustest mõjutabki seda mitmekesisust. Ta teab hästi, et kui anda raha KÜSKile, siis mõjutab see laia ampluaad katvaid vabaühendusi. Aga see on ka näide, kuidas programmide koostamiseks oleks erakondadesse vaja inimesi, kes selle valdkonnaga süvitsi tegeleks.
Truuverk: Lugesin läbi ka need lubadused, mida erakonnad nelja aasta eest andsid. Huvitav muutus: siis ei räägitud rahvaalgatusest ega referendumitest üht sõnagi, nüüd on see vaata et kõigi plaanides sees.
Uudelepp: Jah, pärast 2012-13 toimunut ei kahtle keegi enam, et avatud valitsemine ja osalusdemokraatia on olulised, seda räägivad kõik. Vabakond on ammu sellest etapist edasi liikunud, nüüd tulevad erakonnad järele. Paljud räägivad mingil viisil rahvahääletustest, tühistamis- või algatusreferendumitena. Aga referendum ei ole ju võluvits, mis kõik ära lahendab! On terve hulk küsimusi, mida juba olemuselt ei saa referendumile panna.
See taandub sinna, mida olen aastaid rääkinud: kaasamise repertuaari tuleb laiendada. Kui kaasamine on poliitikute meelest konsulteerimine – saadame kirja, küsime vastuseid –, siis muidugi tundub, et midagi on puudu. Siis võtame teisest äärmusest kangi nimega referendum, tõmbame selle põhja ja vau, kõik on olemas! Aga mitmekesisemate kaasamisvormide õppimine? Näiteks arutlev demokraatia, mida Rahvakogul eksperimenteeriti, kodanike foorumid? Veel on viise, ei ole nii, et kas kirjad või meeleavaldus. Meeleavaldused tulevad siis, kui need vahepealsed vormid on kasutamata.
Karolin: Mul hakkas imelik ja kõhe Oudekki Loonet lugedes. «Vabakonnal puudub praegu demokraatlik võim» – osa sellest võib olla tõsi, aga mulle tundub, et tema ütlustes kõik ei ole. Tema kahe ettepaneku üle võib arutada, aga teades Keskerakonna poliitikat Tallinna asumiseltside tegevuse takistamisel ...
Truuverk: See aasta on täis näiteid, mis on karjuvas vastuolus sellega, mida parteid siin räägivad – kaasame, küsime arvamust. Paarkümmend ettevõtlusorganisatsiooni istus Toompeal ja ütles, et ärme tee autode käibemaksu asja niimoodi – kas keegi võttis kuulda? Täpselt samamoodi 1000euroste arvete deklareerimisega. Töövõimereform ka: Maimu Berg kirjutab, et «on naeruväärne ajada nii väikeses riigis arrogantset poliitikat» – kes võttis selle reformi just vastu, hoolimata sellest, et kõik asjasse puutuvad inimesed tulid ja seletasid, mis valesti on?
Uudelepp: Kaasamine ei lahenda ära põhimõttelisi vastuolusid. See võimaldab vastuoludest paremini aru saada ja loob pinnast, et ühisosa otsida – aga see tähendab, et tõesti otsitakse. 1000euroste arvete deklareerimise taga oli ju õige eesmärk: täita maksuauke, selmet teha uusi makse. Kvaliteetne dialoog pole see, et viskame eelnõu välja, te andke teada, ja kui ei meeldi, mis siis, me läheme edasi ja ütleme, et te pole aru saanud või et ongi erinevad huvid. Ühisosa otsimisega saab minna kaugemale!
Karolin: Veel ühe trendina käisid läbi n-ö GONGOd ehk siis tegelikult strateegiliste partnerite rahastamine. See, kuidas riik rahastab vabakonda, on kahtlemata keerulisem küsimus kui see, kas ta peaks või ei peaks, seda me teame kõik – kivi Rait Maruste kapsaaeda. Samas tundub, et keegi ei kata arusaama, et kui me räägime püsivast sisulisest kaasamisest, siis eeldab see ka riigilt vahendeid, et huvikaitset teha. Eriti kui räägime nõrgematest gruppidest.
Uudelepp: Kiisler kirjutab sellest, öeldes, et strateegilistele partneritele on vaja mitmeaastaseid lepinguid. See on huvitav, et viimase 2-3 aasta jooksul on vabaühenduste rahastamise teemal toimunud väga palju, on tehtud juhend ja hulk koolitusi, selgemaks mõtiskletud, mis eesmärkidele ja kuidas see peaks vastama. Ja ainus, kes selle välja toob, on teemat vedanud minister. See on ju kõik avalik, võta ja loe! Tundub, et teised, kes rahastamise teemal sõna võtavad, ei käi tehtust üldse üle. Siin paistab kodutöö lünklikkus küll välja.
Truuverk: See on jälle, et kõiki võetakse ühe puuga, aga tegelikult on ju kolmandas sektoris ka see mõõde, kui palju keegi riiki aitab. Näiteks vabatahtlik pääste või Toidupank, kes teevad ära suure tüki riigi tööd. 2008. aasta «Teeme ära» koristustalgud maksid 9 miljonit krooni, mille andsid era- ja avalik sektor. Kui riik pidanuks kogu selle töö kinni maksma, olnuks see 330 miljonit krooni. Vabakonna töö hoiab riigi raha kokku. Elementaarne, et riik ka panustab, et inimesed innuga seda teeks. Tore, et erasektor toetab, aga ma ei leia, et see peaks olema eelkõige nende õlgadel.
Uudelepp: Avalike teenuste delegeerimisest, sotsiaalsest ettevõtlusest, vabaühenduste elujõulisusest räägitakse väga vähe. Mitu korda on mainitud, et peaks suurendama erarahastamist, aga ma pole kindel, kas pakutud mehhanismid on kõige adekvaatsemad. Rohelised tulevad tagasi idee juurde, mis on Eestis juba kuus aastat tagasi maha kantud, et iga kodanik saaks osa tulumaksust suunata südamelähedasele organisatsioonile. Süsteemina on see oma aja ära elanud, tänaseks on Eesti kodanikuühiskond hoopis teises arengujärgus – sellest võidavad ainult need, keda on kõige rohkem näha-kuulda, ja vabakond hakkab tegutsema kampaaniate nimel. See teema on põhjalikult läbi uuritud, analüüs avalik, aga selle kohta pole nad midagi öelnud. Muidugi võib olla, et nad on sellega kursis, kuid peavad protsendiseadust ikkagi heaks lahenduseks. Eks ka seda tuleb aktsepteerida, kuigi ei pea sellega nõustuma.
Truuverk: Maruste ütleb, et riik ei peaks kolmandat sektorit rahastama, sest riik justkui ei saa selliseid valikuid teha. Huvitav, kõige muu puhul saavad nad küll otsustada, kes kui palju raha saab, näiteks erakonnad.
Uudelepp: Seda lauset võib mitut pidi lugeda. Nõus, et riik ei pea kõike korraldama, aga ma pole nõus, et mittekorraldamine tähendab vajalike asjade mitterahastamist. Tänased probleemid tulevad sellest, et rahastamine pole arusaadav, eesmärgistatud, läbipaistev ja kõiki õiglaselt kohtlev. Ta ütleb, et avalik võim peaks looma asjakohase õigusraamistiku. Eesti õigusraamistik on üks parimaid, vaja on tegutsemiskeskkonda – kaasamise kultuur, dialoogi kultuur, rahastamise praktikad.
Teema, millest üldse ei räägita, on kodanikuharidus. Vähe pööratakse tähelepanu kogukondadele. EKRE ütleb, et tahab suurendada toetust maaelu edendavatele ühendustele, aga kohalike seltside eesmärk ei pruugi olla maaelu edendamine. SDE räägib, et tuleks seadustada asumiseltside osalus, ilmselt siis plaanitakse mingit üleriigilist reeglit.
Siis on muidugi mõned kasutanud eetrivõimalust ja rääkinud, mis neile oluline, näiteks EKRE taunib homoabielusid ja Vabaerakond toob sisse valimisseaduste muutmise.
Karolin: Valimisteni on ju veel aega. Erakonnad, parandage ennast! Mul on ettepanekud. Lugesin hiljuti läbi kõik peamised uuringud kodanikuühiskonna teemal, mis siseministeeriumi kodulehel on – ei, neid ei olegi nii palju, kui võiks arvata! –, ja sealt tuleb väga palju häid ja konkreetseid soovitusi. See peaks olema poliitikutele kohustuslik lugemine.
Uudelepp: Teadmised vedelevad maas ja parteid pole vaevunud neile isegi peale vaatama. Täielik puusalt tulistamine! Samal ajal käib jutt, et tahame ära kuulata ja aru saada … Alustame siis sellest, et lugege! Manifest on olemas, konkreetsete sõnumite ja põhjendustega, lühike ja paremini struktureeritud kui enamik erakondade programmidest. On olemas EMSLi ja Praxise veetud tulevikugrupi visioonid. Kolme komisjoni ühisistungil toodi kodanikuühiskonna vajadused Riigikogusse koju kätte, aga tundub, et neid nagu poleks seal olnudki.
Karolin: Teine ettepanek on mul ka. Kiisler on näide sellest, et on hea, kui valitsuses tegeleb nende teemadega eraldi minister. Mina soovitan taastada kolmanda sektori ministri koht.