Kuidas arendavad parteid kodanikuühiskonda?

Foto: Kalev Lilleorg / Õhtuleht

Ajakiri Hea Kodanik esitas erakondadele kaks küsimust: mis on nende meelest kõige olulisemad suunad, kuhu Eesti kodanikuühiskond peaks arenema, ja milliseid tegevusi selleks näeb ette nende valmiv valimisprogramm. Parteid valisid ise, kes nende nimel vastas. Üks tänavustest uutest tulijatest, Rahva Ühtsuse Erakond, jättis vastamata.

Postimehe arvamusportaal avaldab artikli täismahus.

Reformierakond, Rait Maruste

Kodanikuühiskonna mõiste, nagu ta meil käibele on läinud, sisaldab endas eeldust, et üks osa ühiskonnast on valitsetavad (kodanikud) ja teine osa valitsejad (kes ei ole kodanikühiskond). Et nende kahe vahel puudub side ja vastastikune mõju ning sestap tuleb pingutada, et neid kahte lähendada. 

Selline eristamine oleks kindlasti kohane mittedemokraatlikus autokraatses ühiskonnas ja võimukorralduses. Kummatigi on Eesti enam kui 20 aastat olnud vaba demokraatlik ühiskond. Ja seda mitte üksnes meie, «valitsejate» arvates, vaid nii on leidnud ka enamik Eesti rahvast ja leitakse mujalgi. Muidu ei oleks me rahvusvahelistes demokraatlikes klubides ega kõrgetel kohtadel mitmesugustes demokraatia ja vabaduste indeksites.

Mõistagi ei ole demokraatia täiuslik ja lõpuni valmis valitsemisvorm. Ta on oma puuduste ja pidevate teisenemis- ja kohanemisvajadustega. Just vabad demokraatlikud protsessid annavadki selleks võimaluse ning selles peitubki demokraatia ilu ja valu.

Me ei saa kuidagi üle ega ümber, et Eesti rahvas on näinud oma riikliku elukorralduse alusena esindusdemokraatiat. Seda eirata tähendaks toimida põhiseaduse mõtte ja sätte vastaselt. 

Demokraatia põhimõte sisaldab ka otse- ja osalusdemokraatiat. Need ei vastandu esindusdemokraatiale, nad täiendavad üksteist. Vabas pluralistlikus ühiskonnas võivad gruppide ja kihtide arvamused olla kohati diametraalselt erinevad. See on normaalne ja kuulub asja juurde. Parima lahenduseni ei vii umbne kriitika ja vastandumine, vaid koostöö, lahenduste otsimine ja pakkumine.

Vabakondlikkuse ja -tahtlikkuse idee vastane oleks hakata seda riiklikult korraldama ja rahastama. Nii saame riigivabakonna ja peame hakkama otsustama, keda eelistada ja keda mitte, kes saab raha ja kes mitte. On see ikka see, mida ühiskond vajab? Mida avalik võim saab teha ja peab tegema, on luua asjakohane õigusraamistik vabakonna toimimiseks ja toimetulekuks. 

Peame jätkuvalt oluliseks esindus- ja osalusdemokraatia koostööd ja edasiarendamist.

Peame kodanikuühiskonda partneriks, kelle kaudu ja abil toimub eri ühiskonnagruppide huvide ja seisukohtade teadvustamine, mis võimaldab avatud debatti Eesti elu võimalikult parimaks ühiseks edendamiseks. Arvestame, et vabakonna aktiivse ja vastutustundliku osaluse kaudu saavutame parema tagasiside, läbikaalutud ja kvaliteetsemad otsused, mis viivad sidusama ühiskonna kiirema arenguni. 

Arendame edasi seniseid koostöövorme kodanikuühiskonnaga, sh loome paremaid võimalusi sotsiaalseks ettevõtluseks ning vabakonna laiemaks materiaalseks toetamiseks eraallikaist. Toetame nii riigi kui ka kohalikul tasandil avatud valitsemise partnerluse põhimõtete järgimist ning eelarve kaasavat koostamist kohalikes omavalitsustes.

Tahame muuta rahvahääletuse regulatsiooni ja sätestada rahvaküsitluse, et enne kaalukate riiklike otsustuste tegemist pärida rahva arvamust.

Keskerakond, Oudekki Loone

«Ei, ärge öelge kaasamine,» hüüatati ühes vabaühenduses, kui nendega Keskerakonna valimisprogrammi üle arutlesin. Sõna, mis peaks väljendama demokraatias ülivajalikku põhimõtet, et kodanikud on haaratud valitsemisse ka valimiste vahel, on millegipärast muutunud negatiivse tähendusega bürokraatlikku tühitegutsemist väljendavaks terminiks.

See tähenduse muutumine iseloomustab Eesti kodanikuühiskonna tugevust ja nõrkust. Vajadus kaasata paberil või suunata protsesse jääkeldrisse kinnitab, et vabakonnal, müriaadil liikumistel ja ühingutel on piisavalt mõtteid, mida teha, ning jõudu neid mõtteid kõlama panna. Eesti elanikud suudavad kiiresti ja efektiivselt mobiliseeruda nii valitsuse poolt (nt massiline lillede kinkimine kooseluseaduse toetajatele) kui ka vastu (nt minister Langi tagasiastumisega päädinud kultuuriinimeste väljaastumine). Eesti on täis ühendusi, mis teevad igapäevast tööd probleemide analüüsimisel ja lahendamisel. 

Kuid selle töö arvestamine sõltub praegu ametniku või poliitiku heast tahtest. Vabakonnal puudub demokraatlik võim, kodanikud ei ole haaratud otsustamisse. Niisuguse situatsiooni süvenemine võib meid väga lihtsalt viia oludesse, kus vabakond muutub ühelt poolt riigikukutajalikeks terroristideks (sest ainus võimalus mõjutada on vägivald) ja teiselt poolt Potjomkini külaks (organisatsioonid on, kohtumised on, kirjavahetus on – mida te veel tahate?).

Selle vältimiseks ning kodanikkonna reaalseks kaasamiseks poliitikasse valimiste vahel pakub Keskerakond hakatuseks välja kaks mehhanismi: rahvaalgatuse ja tühistamisreferendumi.

Rahvaalgatus annab kodanikele agenda loomise õiguse. Ideed, millised seadused võiksid meie ühist elu korraldada, peavad tulema ka kodanikelt. Kui vähemalt 25 000 hääleõiguslikku kodanikku soovi avaldab, siis peab Riigikogu nende poolt esitatud seaduseelnõu arutlusele võtma. See kaitseb Eesti demokraatiat liigse bürokratiseerumise ja ametnikustumise eest ning annab seaduste aruteludele tagasi avalikkuse mõõtme. 

Seaduse kehtestamise üle otsustab siiski valitud parlament. Kontrolliks parlamendi üle ja vältimaks süüdistusi, et «seadus tehti eliidi survel vastu rahva tahet», tuleb kasutusele võtta tühistamisreferendum. Vähemalt 25 000 hääleõiguslikul kodanikul peab olema õigus algatada referendum, kas konkreetne seadus või selle paragrahv on Eestile mittevajalik. Tagamaks, et väljendub rahva, mitte mõne väikese huvigrupi tahe, tuleb kehtestada kvoorum: referendumi otsus on siduv, kui osaleb vähemalt pool hääleõiguslikest kodanikest. Seadus tühistatakse, kui selle poolt hääletab enamik referendumil osalejatest. 

Need kaks sammu suurendavad kodanikuühiskonna vabadust just võimu teostamises, haaravad kodanikud valitsemisse. Loodan, et selle tulemusena on 2020. aastal valimisprogrammi arutades kaasamine juba sisukas ning positiivne sõna. 

Isamaa ja Res Publica Liit, Siim Kiisler

Konstruktiivselt ettevõtlik ja elujõuline vabakond on alus hoolivale ühiskonnale, kus kõigil on parem elada. IRL soovib luua keskkonda, kus ettevõtlikud inimesed ja organisatsioonid saavad anda oma panuse ühiskondlike probleemide lahendamisse ja kus vabakond areneb orgaaniliselt sinna, kuhu ta areneda soovib. Meie ei usu, et seda saab kuidagi planeerida, küll aga saab kõrvaldada takistavad tegurid ja toetada seda, mis aitab arengule kaasa.

Mis need arengut takistavad tegurid meie arvates on?

Vabakond on praegu liialt sõltuv riigi rahakotist. Mitte et riigi toetus vabaühendustele peaks vähenema, vaid erasektori osakaal peaks oluliselt suurenema. Hiljuti ilmunud World Giving Indexi 135 riiki hõlmava uuringu võrdluses oleme 103. kohal. See uuring näitab, kui palju inimesi on viimase kuu jooksul annetanud, teinud vabatahtlikku tööd ja aidanud võõraid. Soome on selles tabelis 25. kohal, seal teeb üks vabatahtlik aastas 150 tundi rohkem tööd kui Eestis. 

Et erasektori osakaalu suurendada, on meil programmis kirjas ka selged lubadused: analüüsime annetamise keskkonda ja muudame eraannetuste tegemise soodsamaks ning väärtustame vabatahtlikku tegevust ja korraldame ühendustele vabatahtlike värbamise ja kaasamise koolitusi.

Vabakonna sõltumatust projektitoetustest aitab kasvatada ka omatulu teenimine. Eesti ja teistegi riikide kogemused kinnitavad, et võrreldes traditsiooniliste vabaühendustega on sotsiaalsed ettevõtted riigisektorile sotsiaalsete probleemide lahendamisel ja avalike teenuste pakkumisel finantsiliselt elujõulisemateks ning seeläbi stabiilsemateks ja professionaalsemateks partneriteks. 

Sotsiaalse ettevõtluse edendamiseks oleme samuti lubanud konkreetseid asju, näiteks Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahastamise suurendamist, kasvatamaks tema võimekust sotsiaalsete ettevõtete toetamisel. Samuti integreerime sotsiaalse ettevõtluse teema üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolide ettevõtlikkus- ning ettevõtlusõppesse, analüüsime õiguskeskkonda ja kõrvaldame sotsiaalse ettevõtlusega tegutsemise takistused.

Lisaks peame vabakonna arengut takistavateks tegevusteks veel ebaühtlaseid rahastamispraktikaid, mille tõttu ei ole maksumaksja rahakasutus alati eesmärgipärane ja tulemuslik. Seda saab muuta paremaks. Me soovime jätkata vabaühenduste rahastamispraktikate korrastamist. Samuti kavatseme tagada riigile olulistes valdkondades strateegilistele partneritele mitmeaastased lepingud. 

Veel on üheks oluliseks takistavaks teguriks huvikaitse organisatsioonide võimekus osaleda poliitikakujundamise protsessides, seda nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Oma programmis oleme demokraatia arengu pudelikaelte kõrvaldamiseks lubanud kasvatada huvikaitse organisatsioonide tegevusvõimekust ja tagame neile juurdepääsu neid puudutavates otsustusprotsessides.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Maimu Berg

Kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta on? Nii küsis kunagi soome kirjanik Paavo Haavikko. Sama küsimuse esitas ajaloolisel loomeliitude pleenumil Mikk Mikiver. Küsimus oli omal kohal, võim oli sel ajal rahvast lahus, õigemini lahutatud. Praegu näeme meie poliitikas aeg-ajalt olukordi, kus sama küsimuse võib esitada ligilähedase irooniaga. Kuidas sellistest olukordadest hoiduda? 

Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et kõige olulisem osa on selles kaasaval riigil. Osalusdemokraatia, tõhus, läbipaistev ja ettenägelik riigivalitsemine peaks kaasa aitama Eesti arengule ja elanikkonna rahulolule. Ilusad sõnad? Kahtlemata. Aga kas ka saavutatavad? Oleme veendunud, et nende kenade sõnade elluviimine on avatud ja inimeste huve arvestava poliitika korral täiesti reaalne. Ja hädavajalik. 

Mida selleks teha? Muidugi toetada kodanikuühendusi ning kaasata neid rohkem riigi juhtimisse. Nii peaksid nad saama enam sõnaõigust Riigikogu komisjonide töös. Olulised poliitilised otsused tuleks langetada ekspertide, kolmanda sektori organisatsioonide ja poliitiliste jõudude koostöös. 

Samuti tuleks seadustada küla- ja linnaosaseltside õigus osaleda kohalike volikogude ja Tallinnas linnaosade halduskogude töös. See tähendab ka, et halduskogudel peaks olema hoopis suuremad õigused linnaosa asjade üle otsustamisel.

Tänases Eestis võime tuua hulgaliselt näiteid sellest, kuidas kodanikuühenduste sekkumine on asju positiivselt mõjutanud või kuidas kriitilisel hetkel loodud seltsist on kasvanud välja ühendus, mis sisustab ja mõjutab selle kandi, aga võib-olla terve valla, linna või riigi elu.

Eesti on väike riik, paljud meist on omavahel sugulased, väga paljud hõimlased. On naeruväärne ajada nii väikeses riigis arrogantset ja üle inimeste peade käivat poliitikat, ilmutada hoolimatut ja omakasupüüdlikku suhtumist. Ignoreerida nende nõuandeid, kes asja kõige lähemalt ja paremini tunnevad. Suund peab olema ikka üksteise mõistmisele, ärakuulamisele ja arvestamisele. Ühiskonnas peab toimuma arukas dialoog, mitte diktaatorlik monoloog või hüsteeriline hädaldamine. Selleks aitab kõige paremini kaasa tugev, julge, arukas ja mõtlev kodanikuühiskond. Ainult koostöös saab Eesti tugevamaks. 

Kindlasti tuleks kodanikuühendusi sõnaõiguslike pooltena kaasata ka aruteludesse Eesti riigi tuleviku üle. Sotsiaaldemokraadid näeksid Eesti riigi pikaajalisema arengukava põhjalikuks kaalumiseks ja konsensusliku tulevikustrateegia kujundamiseks Riigikogu tulevikukomisjoni loomist, kuhu kuuluksid ka kodanikuühenduste esindajad. Arengukava koostamise juurde peaks kindlasti kaasama noori, sest hakkab ju seal kirjapandu mõjutama just tänaste noorte elu.

Eesti Vabaerakond, Ülo Mattheus

Küsimuse võimu ja vabakonna suhetest võib püstitada mitmeti – kas mingis suunas peaks arenema vabakond või pigem peaks võim liikuma vastu kodanikuühiskonnale? Täna iseloomustab Eestit riigivõimu suhteline umbusaldus vabakonna vastu, tema seisukohtade tõrjumine (nagu viimati töövõimereformi puhul) ja vähene kaasatus ka muude ühiskonnaelu probleemide lahendamisse. Siit järeldub paratamatult, et võimu teostamisel tuleb pigem liikuda ühiskonna suurema avatuse ja vabakonna enama kaasamise suunas. Ent kas ka vabakonna kaasamisele võimu teostamiseks?

Just see oli peamine idee, mis ajendas looma Eesti Vabaerakonda, mille asutajaks oli MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik. Vabaerakonna programmi peamine eesmärk on peatada võimu võõrandumine, taastada Eesti inimeste usaldus riigivõimu vastu ja viia valitsemine võimalikult laiale aluspõhjale, võimaldades ka vabakonnal poliitilises elus jõulisemalt kaasa rääkida. 

Vabaerakonna programm rõhutab, et Eesti poliitika probleem pole ei liigne ega liiga vähene parem- või vasakpoolsus, mida reitingufirmad sageli esile tõstavad, vaid terve mõistuse ja koostöökultuuri puudumine. Eesti peab olema vabade kodanike vaba maa, kus võimalikult palju küsimusi otsustakse kohalikul tasandil ja kodanike endi poolt kodanikuühenduste ning -algatuste kaudu. Riigivõim peab looma selleks vajalikud tingimused, sekkudes ainult seal, kus see on vältimatult vajalik ühiskonna kui terviku huvides.

Vabaerakond leiab, et ka erakonnad on kodanikuühiskonna osa ega saa olla teistest kodanikeühendustest privilegeeritumad. Seepärast soovib Vabaerakond piirata nende ebaproportsionaalset riigieelarvelist rahastamist ja kaotada muud eelised vabaühendustega võrreldes. 

Valimiskorralduse osas sisaldab programm kodanikeühendusi esindavate valimisliitude lubamise Riigikogu valimistele. Kohalike omavalitsuste volikogude valimisel soovib Vabaerakond toetada eelkõige kodanikualgatusele tuginevaid valimisliite ja kandideerida nendega koostöös. Et see oleks üheselt mõistetav, on see kirja pandud erakonna põhikirjas.

Lihtsalt lahti seletatuna pakuvad erakonna programm ja põhikiri välja ühe teistsuguse ühiskonnakorralduse, kus otsustused ja ootused riigivõimule sünnivad kodanikuühenduste, nende valimisliitude ja viimaste põhjal moodustatud omavalitsuste tasandil ning riiki ei juhita diktaadi korras ülevalt alla, vaid alt üles, tema kodanike poolt. 

Vabaerakond tahab siin olla kodanikuühendustele sillaks, et viia nende ideed parlamenti ja teha seadustes vajalikud muudatused. Vabakond saab olla vaba ja toimekas vaid siis, kui ta ei ole võimu poolt tõrjutud ning tal on vabadus ja õigus ka võimu teostada.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Anti Poolamets

Kui pöörata pilk ajalukku, võib julgelt öelda, et Eesti rahvas on olnud üks suurima ühistegevuse traditsiooniga rahvaid Euroopas. See, et rahva organiseerumisvõime kuulus vana vabariigi ajal maailma tippu, peaks kummutama müüdi äärmusindividualistlikust eestlasest. Tavaline oli taluniku kuulumine korraga nii Kaitseliitu, laulukoori kui ka mitmesse majandusühistusse.  

Paarikümne aastaga on Eestis isetegemise oskus taas hoo sisse saanud. Seda sädet on vaja ülal hoida. Üle-erakonnastunud ja sundparteistatud avalik ruum vajab õhuauguks vabaühenduste võrgustikku. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tahab tõsta toetust eriti maaelu edendavatele vabaühendustele, sest maaelu nõrgeneb tõmbekeskuste arvelt paratamatult. Kui riik tõmbab pidevalt avalikke teenuseid koomale, tuleb leida vasturohtu. Linnades on palju abi olnud asumiseltsidest, kes julgevad võimuotsustusi kriitiliselt analüüsida. Vabakonna manifestist tõstaks esile seda, et vabaühendused ise oleks läbipaistvamad. EKRE tahab soodustada ühistulise tegevuse kasvu selle populariseerimise, bürokraatlike tõkete vähendamise, seadusandluse lihtsustamise ja riiklike toetuste kaudu.

Tahaks mainida ka valukohti. Mida kujutab endast võltsvabakond? Eesti huvidele mittevastavad ühiskondlikud manipulatsioonid võivad pärineda nii Moskvast kui ka Brüsselist rahastatud ühingutelt. Olgu näitena toodud Venemaalt rahastatud Russkii Miri mõjuagente täis pikitud võrgustik või välismaalt rahastatud massiivne propaganda homoabielude läbisurumiseks, mis on ka Eestis tihedalt seotud nn GONGOdega (government-organized non-governmental organisations). Leian, et riik peaks takistama Venemaalt rahastatud MTÜde sildi all toimuvat Eestile otseselt vaenulikku tegevust ning sõjaõhutamist. Riik ei tohiks olla seotud üht poliitilist voolu pealesuruvate, näiteks homoabielusid promovate, välismaalt rahastatud projektide kanaliseerimisega võltsvabakonna kaudu. 

Kokkuvõtteks – vabakond, eriti maapiirkondades vajab reaalset, tarka riigi tuge. Kõige selle juures tuleks vältida muutumist riigi kriitikameeleta käepikenduseks. 

Unistan Eestist, kus hakkajad mehed ja naised leiavad endas samasugust jõudu nagu eelkäijad ning ühe inimese üheaegne tegutsemine Kaitseliidus, abipolitseinikuna, ühena ühispanga omanikest, spordiklubi ja laulukoori liikmena poleks erand. Selline on vabade inimeste riik, kes tegutsevad sundimata. 

Erakond Eestimaa Rohelised, Aleksander Laane

Eesti kodanikuühiskond vajab arenguks uut jõudu. Selleks sobivad nii parlamentaarset demokraatiat edukalt täiendav rahvaalgatuslike referendumite võimalus kui ka ühistuline majandamine. Neid on hea rakendada, sest kogemusi Šveitsist, Saksamaalt ja mujalt on hulgi võtta. 

Rahvaalgatus ehk referendumid, mille tulemus on võimule täitmiseks kohustuslik, on vaja seadustada algul kohalikul ja seejärel ka riigi tasandil. 

Sisu on selles, et rahvas saab nii algatada uusi otsuseid kui ka tühistada juba vastuvõetuid, nagu seda tehakse näiteks Šveitsis ja Saksamaal, aga ka USAs ja mitmel pool mujal.  Otsedemokraatliku rahvaalgatuse võimalus tekitab sisulisi arutelusid ning annab neile mõtte, sest konkreetne otsus sõltub otseselt hääletuse tulemusest, mitte erakondade tagatubade või väikeste gruppide kokkulepetest. Võimule, näiteks vallavolikogule, annab see aga hea võimaluse olla väga püsiv – juhul, kui rahva arvamusega ennetavalt ja targalt arvestatakse. Rahvaalgatuslikel referendumitel pole midagi ühist küsitluste, uuringute, ümarlaudade ja teiste selliste algatustega, mis ei kohusta kedagi millekski ega asenda mingil viisil otsedemokraatiat.

Praegused Riigikogus esindatud erakonnad kardavad rahvaalgatust nagu tuld ning arvavad tõsimeeli, et rahvast ei tohi otsustamise ligi lasta. Rahvaalgatuse ehk referendumite sisseviimine aitaks hoida võimu (Riigikogu, valitsuse, vallavolikogu, vallavalitsuse) tehtavad otsused rahva kontrolli all ning võim õpib arvestama, kaasama ning koos rahvaga toimima.

Teiseks kodanikuühiskonda edendavaks võimaluseks on ühistuline majandamine, mis lisaks sellele, et jätab raha riiki ja kodanike kätte, õpetab ka koos otsustamist-tegutsemist. Viimane on aga sama väärtuslik või ehk väärtuslikumgi kui majandusliku heaolu kasv ja stabiilsus, mida ühistuline ettevõtlus kindlasti pakub. Ühistuline majandamine on väga mitmekesine ja levinud üle maailma. Üheks selliseks algatuseks on näiteks Eestisse ühistupanga loomine aastaks 2016, mille koostööleppele Erakond Eestimaa Rohelised hiljuti alla kirjutas.

Ja loomulikult seisab meie erakond jätkuvalt selle eest, et osa tulumaksust saaks iga kodanik suunata mõnele südamelähedasele organisatsioonile.