Ilves: Eestil on vaja heade ideede elluviijaid

Eesti president Toomas Hendrik Ilves kõneles Tallinnas Energia avastuskeskuses toimuval Presidendi Kärajate avakõnes, milline peab olema Eesti riigihaldus ning kui oluline on siin hoida häid inimesi. Postimees avaldab kõne muutmata kujul.

Head sõbrad,

me kõik teame toda vana lugu elevandist ja teda kompivatest pimedatest. Seda  ma ei hakka uuesti rääkima. Alustan hoopis lühinägelikust, kes on kaotanud ära oma prillid. Kangusega nii umbes miinus viis. Näed läbi kerge udu seda, mis on käeulatuses. Ja see tundubki siis kogu maailm.

Head sõbrad, kaasamõtlejad,

otsime prillid üles. Püüame vaadata Eesti riigi korraldust tervikuna. Mõtleme valjusti selle üle, mida näeme. Seejuures teisi süüdistamata, ennast väga kiitmata, isiklikke huve ja mundriau kõrvale jättes.

Vana võitluskaaslane Eiki ütles oma aastalõpu pöördumises mu meelest õigesti: meie edu alus on olnud rahulolematus. Jah. Rahulolematus ja riigimehelikkus. See tähendab söakust asju ette võtta. Võtta endale keeruliste küsimuste lahendamise vastutus. Ja mitte peesitada rahulolematuses, vaid saada sellest innustust.

Eesti riigihaldus ja kohalik omavalitsus on rahvusvahelises võrdluses heal tasemel. Kogu kriitika, kohati õiglase kriitika kiuste on rahvas valinud päris tegusaid Riigikogu koosseise. Meil on olnud tugevaid peaministreid ja häid valitsuskabineti liikmeid. Meie ametnikud on haritud. Eesti on teinud vajalikke reforme.

Sest kuidas muidu oleksime paljudes erinevates valdkondades maailma tipus või selle lähedal? See pole tulnud iseenesest, ega ka meie loomuliku geniaalsuse tulemusena. Midagi on meie valitsused ja ametnikud teinud õigesti.

Aga mis siis viga on? Mis siis sellele pildil valesti on, kui tsiteerida klassikuid.

Viga ehk polegi. Ent tahame ikka paremaks saada. Kiiresti ja tõhusalt heaolu kasvatada. Hoida Eestit ja Eesti rahvast. Siin mängivad mõistlik riigihaldus ja kohalik omavalitsus tähtsat rolli.

Tänasel kokkusaamisel me ei räägi sellest, mida Eesti heaolu kasvatamiseks teha, kuidas tuua siia juurde raha ja luua tasuvaid töökohti. See on teine teema. Riigikogu valimised on tulemas, plaane ja ettepanekuid jagub igale maitsele.

Täna peame rääkima sellest, kuidas muutusi kavandatakse ja siis ka teoks tehakse. Pole suurt kasu sellest, kui uuel Riigikogul ja valitsusel on suurepärased ideed ja valijatelt värske mandaat, ent elluviijaid ei ole, sest nende käed on muude asjade all kinni.

Seepärast võiksime võtta riigihalduse oma mõtetes korra tükkideks ja hakata seda uuesti kokku panema. Küsides iga organi, juhtme ja nupu kohta: Kas meil on seda vaja? Milleks? Kas seda või toda aruannet, protseduuri, mõõdikut on kindlasti tarvis? Mis meiega juhtub, kui seda ei ole? Ehk ei juhtu midagi?

Meie paindlikule ja dünaamilisele Eestile ei sobi selgitus, et «üldiselt nii tehakse». Või et «nii on ju alati tehtud».

Oleme tüütuseni kuulnud juttu, et tuleb näha suurt pilti. Ühtset valitsemist. Kokkuhoidu. Koostööd. Tasakaalu. Valitsuse eelarvepositsiooni. Oleme kuulnud: «Taome maakonnad valdadeks!», «Bürokraatiat on palju!», «Riiki on vähe!», «Alustada tuleb Riigikogu liikmete arvu vähendamisest, sest selleta ei muutu miski!» ja nii edasi.

Seepärast kutsun üles: kasutame siin täna sõnu, mille mõttest me kõik ühtmoodi aru saame. Katsume vältida sõnu ja mõisteid, mis ei kanna peale müütilise usu või sümboli väärtuse pea mingit, saati siis sügavamat sisu.

Püüame olla ratsionaalsed, küsida olemasoleva ja kavandatava kohta: kellele ja milleks täpselt seda vaja on. Kas kasu kaalub üles kahju? Kas miski läheb kellelegi päriselt paremaks?

Iga maksumaksjalt korjatud euro peab leidma kasutuse seal, kus temast on enim kasu. Kasu inimesele, kasu Eestile.

Eesti riigi rüht peab olema sirge ja lihaskond trimmis. Suunatud Eesti, meie inimeste, meie ettevõtjate, meie heaolu kasvu teenimisele. Tööde väljamõtlemist omaenese olemasolu õigustuseks ei saa riigihalduses lubada. Teiste riikide lahenduste laisk kopeerimine ei ole kunagi lahendus.

Kui me tahame Eestit edasi viia ja siin heaolu kasvatada, siis vajame me maailma parimat riigihalduse süsteemi. Ratsionaalset. Sellist, mis passib Eestile selga nagu meisterrätsepa ülikond.

Kuidas selleni jõuda? Kuidas eristada oluline ebaolulisest? Kuidas suunata inimesed ja raha kasulike uuenduste elluviimisse? Just sinna, kus inimene kohtub oma riigiga: kooli, perearstipunkti, politseisse?

Need asjad ei loksu ise paika. Ise loksuvad asjad hoopis paigast ära ja lõpuks jooksemegi kinni. Oleme juba jõudnud olukorda, kus iga otseselt inimest teenindava riigitöö tegija kohale kuhjub üha enam tema üle valvamist, tema juhtimist ja mõõtmist. Jaa, seda kõike on ka vaja, aga kas proportsioon on paigas? Eesti Koostöö Kogu tehtud analüüsid näitavad, et mitte päriselt. Proportsioon on paigast nihkunud.

Mu daamid ja härrad,

Üle kümne aasta on paljudes peades olnud unistus haldusreformi generaalplaanist. Unistus sellest, et teeme radikaalselt kõik ja korraga ümber. Plaani ennast ei ole. Õnneks ei ole, sest sel viisil ei saagi asju teha. Ei saa viia kogu ühiskonda mõneks ajaks kunstlikku koomasse, kõike radikaalselt ümber korraldada, inimesi välja vahetada ja siis nupule vajutada – lootes, et siis hakkab kõik kohe tööle, palju paremini kui enne.

Vabas ja terves ühiskonnas saab olla palju erinevaid reforme, mille üheaegsus, lõpuni ettenähtavus ega ühtne juhtimine pole ei võimalik ega ka vajalik.

Keskne juhtimine ühe plaani järgi võtab parimatelt, iga päev loomingulise töö käigus tekkivatelt lahendustelt võimaluse.

Kas nüüd räägin iseendale vastu? Kutsun ma üles laskma kõike isevooluteele, selmet panna tsentraalselt, ühest kohast paika plaan – kõik korraga: Riigikogu, peaminister ja ministrid, ministeeriumid ja allasutused, politsei, prokuratuur, maksuamet ja tarbijakaitse; koolid, haiglad, kohalik omavalitsus, valla raamatukoguni välja?

Kas ma kutsun üles jalgratast leiutama, kui kogu vaba arenenud maailm on mingil viisil peaaegu samade asjadega juba aastakümneid tegelenud?

Ei. Kutsun üles leppima sellega, et ümberkorraldused toimuvad ositi ja lõputult. Kutsun üles tegijaid innustama ja neid usaldama. Kutsun üles loobuma lootusest teha kõike, korraga, keskelt, ühtmoodi ja igaveseks ühe taktikepi all.

Eesti riigihaldus peab olema nõtke, taiplik ja kiire, mõistlik ja loogiline. Selline, kus suudetakse probleeme paindlikult lahendada, kus ei lükata lahendust ülejärgmise aasta tööplaani, sest tänavune ja tulevanegi aasta on juba tegemistest tulvil.

Järelikult ei peaks me vaatama riigielu ümberkorraldusi kui kindla partituuri järgi dirigeeritud sümfooniat, vaid pigem kui improvisatsioonilist jazzi.

Iga hetk juhtub kusagil midagi. Mõnel ministril või ametnikul tuleb hiilgav idee. Keegi teine teeb vea. Keegi vajab abi. Maksulaekumine kasvab või kahaneb. Turule jõuab uus e-teenus. Me peame kogu aeg kohanema, uusi võimalusi ära kasutama. Ja samas märkama, kui vana lahendus enam ei tööta.

Selleks on vaja riigihalduses hoida ja sinna juurde tuua parimaid inimesi. Ning anda neile vabadus – ja muidugi vastutus – olla leidlik.

Kuidas panna erinevad liidrid ja erinevad uuendused, erinevad pillid kokku kõlama? Ühtlustamine ja keskne käsuvõim lämmatab julge omapära ja tugevad eestvedajad. See ei ole lahendus. Aga mis siis on?

Esiteks võiksime tunnistada, et kõike ei saa teha korraga ja ühtmoodi.

Teiseks tuleks loobuda kõigest, mis tekitab riigiasutustes koostöö asemel kapseldumist. Kui ministeeriumid ja nende allasutused pannakse eelarveläbirääkimistel omavahel konkureerima, siis ajabki igaüks oma rida, oma eelarve rida. Sest koostöö tähendab sel juhul enda vaevaga kätte võidetud ressursi jagamist teistega.

Kolmandaks võiks jätta ära tööd ja protseduurid, mida sisuliselt tarvis ei ole – näiteks seaduste ilu pärast ümberkirjutamine elulise vajaduseta. Nii jääb aega teavet vahetada ja vajadusel teisi abistada. Praegu kukuvad paljud tööd mitme ministeeriumi vahele maha just ajapuudusel.

Asi ei ole struktuurides. Asi on pahatihti lihtsalt ja labaselt ajas. Ajas, mida ei ole. Koosolekult koosolekule, ette valmistamata, otsustamata, hilinedes ja varem ära minnes – tuleb tuttav ette? Nii ei olegi kellelgi mahti, jaksu ega julgust minna suurte ideede teostamise juurde appi.

Neljandaks – peame leidma parimaid, kirkaimaid inimesi riigi teenistusse ning neid seal hoidma. Inimesed, nende tahe, loovus ja vastutus on mu meelest edu olulisim võti. Uus struktuur, mõõdik ega käsk iseenesest ei muuda midagi. Inimene muudab.

Head sõbrad.

Eestis on kriitiliselt vähe inimesi ja palju äärmiselt olulisi valdkondi, mida mõistab süvitsi vaid paar, heal juhul kolm-neli tipptasemel spetsialisti.

Neid tuleb hoida, mitte lõputu ühtlustamise ja tuima liinitööga minema peletada.

Kas pole nii, et riigihalduses äpardunud ja aegunud ideoloogiate – mis iganes on too new public management – vääriti rakendatud tulemusjuhtimise ja ühtlustamise tõttu oleme jõudnud selleni, et oma valikuid põhjendama, või ka välja vabandama peavad just need, kes teinud midagi väga hästi, aga erinevalt?

Küsime, kas me oleme valmis andestama vigu.

Ma ei pea vigade all silmas varastamist, petmist, usalduse kuritarvitamist. Nood on hoopis teised asjad.

Täna on turvaline olla keskmine. Igal tasandil. Tahta lennata, aga mitte eriti kõrgelt.  Mugav on summutada mistahes algatus teatega: nii ei või, nii ei saa, või et pole minu asi. Kuhu on jäänud kahekümne aasta taguste riigimeeste ja -naiste kirg üksteise võidu pakkuda, kuidas saab paremini?

Miks me usume, et ühtlustamine on hea? Et see kõlbab korraga nii eesmärgiks kui hea tulemuse mõõdikuks? Et oleks hea, kui kõik omavalitsused, ministeeriumite osakonnad ja ametnikud oleksid ühesugused. Kastikujulised. Mis sest, et erineva suurusega, aga ikkagi kastid. Võib-olla mõõta ja hallata on sedasi tõesti lihtsam, aga mugav haldamine ei ole ju eesmärk. Eesmärk on ikkagi meie inimeste parem heaolu, mitte mõõdetavus. Haldus on üks vahend teiste hulgas parimate lahenduste saavutamiseks.

Head sõbrad,

nädal tagasi ilmus Eesti Päevalehes täiesti tõsimeelne arvamus, et kinnisvarahindade erinevus Tallinna kesklinnas ja Põdrala vallas on järjekordne märk tegemata haldusreformi kohta.

Pean tunnistama, et sellest loogikast mina aru ei saa. Suur korter Tallinna kesklinnas peabki olema väga kallis, peremaja eeslinnas odavam ja lihtne talukoht Uhtjärvel või korter Võrus hoopis teise hinnaga. See pole puudus, see pole kurja saatuse või Eesti raske ajaloo kole vingerpuss. See on 21.sajandi tegelik elu kõikjal arenenud maailmas. See annab meile ja Eesti elanikele kohati lausa unikaalse võimaluse elada eri aastaaegadel ja erinevatel eluetappidel erinevalt, vastavalt soovidele ja võimalustele.

Pole olemas ühtki loogilist ja õigusriiklikku võtet saavutada ühtlane asustustihedus ja ühetaoline rahvastikukoosseis kõikjal üle Eesti. Järelikult pole mõtet raisata aega ega energiat sellele, et tahta midagi, mis õigusriigi põhimõtteid rikkumata võimalik ei ole. Objektiivselt ei ole. Need, kes seda lubavad, eksitavad rahvast. Näiteks gümnaasiumiharidus on kaasajal ennekõike riigielu küsimus, võib-olla on seda kogu koolivõrk ja mõned teised valdkonnad ei tohiks olla.

Et nüüd ei jääks kõlama üldistus, et president peab ääremaal kiratsevat elu paratamatuseks, siis lubage lisada siia vajalik selgitus.

Kõikjal Eestis peab olema võimalik inimväärselt ära elada. Eluliselt olulised avalikud teenused peavad olema õigel ajal ja tegelikult kättesaadavad. See on miinimum, mida Eesti praegu kahjuks ei täida. Seda peame silmas pidama, kui hakkame valimiste järel mõtteliselt lahti harutatud riigihaldust uuesti, paremini, kokku panema.

Vaja on häid ja lahti aetud teid, korralikku taristut. Taristusse investeerimine toob mitmekordselt kasu. Uusi töökohti, ja mitte üksnes ehitusse. Kokkuvõttes elavdab  see majandust. Äsja kirjeldas Financial Times just taristu investeeringuid kui võimalust tuua Euroopa majandus seisakust välja.

Linnaelu ja maaelu jäävad meil alati erinema. Ja see on minu meelest hea. Nõukogude aja taotlust need ühesuguseks suruda on juba nähtud. Selle ajuvaba eksperimendi jälgi näeme tänini. Me ei pea jagama, õigemini on täiesti vastutustundetu, eriti enne valimisi, jagada lubadusi, kuidas mistahes Eesti asustatud punktis on võimalik täpselt samasugune elu. Ei ole võimalik.

Aga põhistandard on võimalik ja praegu me seda ei saavuta. Eelkõige põhjusel, et liiga kaua on lastud asjadel loksuda, liiga kaua on üritatud peale suruda ühetaolisi ja järelikult konkreetsetesse oludesse sobimatuid lahendusi.

Ootan põnevusega tänast mõttevahetust. Energilist ja avastusrohket kärajapäeva siin Energia Avastuskeskuses! Aitäh!

Vabariigi Presidendi Mõttekoja Kärajad keskendub teemale «Millist Eestit jõuame pidada?». Üritusele kutsutud arvamusliidrid, kes esindavad riigiasutusi, ettevõtlust ja kodanikuühiskonda, otsivad ühiselt ja eraldi vastuseid Eesti tuleviku olemuslikele küsimustele.

Kärajad said president Toomas Hendrik Ilvese algatusel alguse 2007. aasta oktoobris Pärnus.