Kurjategija peksis kahte naist Tallinna südames, vabariigi valitsuse ja riigikantselei hoone lähedal Snelli pargis.

FOTO: Toomas Huik

Kiitus politseile kurikamõrvas kahtlustatava tabamise eest
 

Kurikamõrvas kahtlustatava kinnipidamise eest väärib politsei kahtlemata kiitust. Muidugi võib kritiseerida, et miks mullu novembris kahte naist rünnanud ja ühelt neist elu võtnud mehe tabamisega nii kaua aega läks, kuid tuleb ju tunnistada, et sedasorti kuritegude avastamine ongi keeruline ülesanne.

Läinud aastal jahmus kogu Eesti avalikkus, kui tuli ilmsiks, et Tallinna südalinnas, hommikusel tööle ruttamise ajal, käidavas kohas tungis kurikaga kurjategija lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta kallale kahele suvalisele möödakäijale ning ühe ohvri, meteoroloog Krista Odakivi elu ei õnnestunudki arstidel päästa.

Loomulikult on iga kallaletung õudne. Ent selle kuriteo muudab eriti õõvastavaks asjaolu, et kurjategijal ja ohvritel polnud omavahel mingisugust seost. Ohvriks oleks võinud sattuda igaüks, kes läinud aasta 23. novembri hommikul veidi enne kella kaheksat läbi Snelli pargi oleks läinud. Seejuures ei olnud ju kõnealusel pargil kuulsust, mis oleks sundinud sealt kaarega ringi käima. Pärast kurikamõrvari ilmumist suhtumine loomulikult muutus.

Kurikamõrvari tabamine on politsei jaoks kulgenud raskelt, kohati lausa pentsiku ebaõnne saatel. Oli ju kallaletungil ka tunnistaja, kuid see põrkas ootamatule takistusele. Nimelt läks inglise keelt kõnelev tunnistaja küll kohe lähedal asuvasse ­R-Kioskisse, et helistada politseisse, kuid sealne müüja ei mõistnud, mida see ärevil inimene soovib. Kui politsei hiljem info sai, oli mõrvar muidugi juba pagenud.

Ning kuigi politseil õnnestus oma valdusesse saada tapariistaks olnud kurikas, polnud ka sealt leitud DNAga politseil vähemalt toona midagi peale hakata, sest vastet andmebaasis polnud. Ka pole teada, kas sama kahtlusalune on seotud üsna sarnase kallaletungiga Tallinnas Õle tänavas, kus samuti rünnati, sedapuhku raudkangiga, kahte tütarlast.

Politsei pole uurimise huvides siiani avalikkusele kuigi palju lisainfot andnud. Ent see ei ole etteheide. On mõistetav, et sellise kuriteo puhul ei taheta riskida tõendusmaterjali läbikukkumisega. Loodetavasti on politsei pärast kuid kestnud jõupingutusi suutnud leida õige kahtlustatava, tõendid peavad kohtus vett ning avalikkus saab lõpuks vastuse küsimusele «miks?». Miks ometi üks noor mees tegi midagi nii jõhkrat?

Küll aga peab politsei üle vaatama oma taktika avaliku korra tagamisel. Jalgsipatrull ei ole kuigi operatiivne, ent see annab inimestele turvatunde, teadmise, et politsei on lähedal. Ja seesama teadmine võib olla ka just see, mis jõhkardit vaos hoiab.