Juhtkiri: uus kevad või suletud aknad

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Pooleteise kuu pärast toimuvate riigikogu valimiste järel ametisse astuvale uue esinduskogu koosseisule on pandud üksjagu lootusi. Rahulolematus seni toimunuga on saatnud signaali, et muutusi on vaja. Seda vähemalt kahes mõttes.

Ühelt poolt on kõlanud arvamusi, et senise, veidi kõdu järele lõhnava poliittehnoloogilisuse kõrvale on vaja tuua uut kevadet, ja teisalt on aina enam suurenenud vajadus sellise valitsemise järele, mis riigi suuremate ja sageli väljapoole suunatud sihtide kõrval pööraks enam tähelepanu inimesele. See viimane on mõneti riigi mõistliku arenguprotsessi tulemus: kui vastvabanenuna vajasime enam isamaalisi sihte ja majanduse ülesehitamise perioodil selgeid parempoolset ideed, siis nüüd on kõlanud arusaam, et oleme riigi arengus jõudnud sinna, kus järeleaitamist vajab sotsiaalpoliitika. See kajastub ka erakondade valimisprogrammides, ja see omakorda viitab erakondade kohanemisvõimele, millesse saab suhtuda vaid tunnustavalt.

Uue poliitilise kevade ihalusele on erakonnad vastanud uute kandidaatidega, keda võib igas erakonnas välja tuua. Kuid ei ole kindel, kas veidi läppunud tubade õhutamiseks üksnes sellest piisab. Ainult uutest nägudest ei piisa, kui poliitsüsteem ei muutu, sest uued liikmed on varmamad vanade kombeid üle võtma, kui vanad olijad end uute asjade tegemise viisi järele painutama. Kuid mõnes asjas on just seda viimast vaja.

Seetõttu tasub valijal olla tähelepanelik ja hoida silma peal erakondade tegutsemisel muu hulgas selles osas, mis puudutab poliitilist siirust. Ja selle indikaatoriks on kaks valdkonda, mis ka tänases Postimehes esile tuuakse: nn peibutuspartide osalemine valimistel ja erakondade rahastamine.

Mis esimesse puutub, siis väärib tunnustamist nii reformierakondlase Kaja Kallase kui sotsiaaldemokraat Marju Lauristini otsus mitte kandideerida, kuna europarlamendist naasta ei ole kummalgi plaanis. Seevastu on kaheldav, kas riigikogu valimistele hääli püüdma minevad IRLi liige Tunne Kelam ja keskerakondlane Yana Toom valituks saanuna parlamendis tööle hakkavad. Mõneti võib sama öelda ka reformierakondlase Urmas Paeti kohta, kes välisministri koha Brüsseli vastu vahetas. Tõsi, Toom seab oma naasmise otsuse sõltuvusse Keskerakonna valitsusse saamisest ja Paet ministriportfellist, kuid siinkohal on ilmselt paslik järgida kommunikatsiooniõppejõud Agu Uudelepa soovitust keskenduda vaid neile kandidaatidele, kes kavatsevad valija usaldust õigustada.

Teine oluline indikaator on erakondade rahastamine. Vaadates statistikat möödunud aasta kohta, võib seal märgata märke pigem sama suuna jätkamisest kui olulistest muutustest. Endiselt moodustavad erakonna liikmemaksud rahastamisallikatest vaid kaduvväikse osa ja endiselt võib märgata erakonna eraisikutest liikmetest annetajate seas inimesi, kes paistavad olevat erakonna kassasse kandnud summa, mis on ebaproportsionaalne nende sissetuleku suurusega. Kuni erakondade rahastamise üle oluliselt suuremat kontrolli ei ole, on valijal raske otsustada, kes erakondadest oma asju ausalt ajab. Üks on kindel: valijad ootavad suuremat ausust, ja kes erakondadest seda selgelt näidata suudab, astub sammu valijale lähemale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles