Kairit Henno: miks üksikvanematoetus ei tõuse?

Kairit Henno Foto: Erakogu

Vaesuse leevendamise aspektist tuleb suurperede kõrval senisest enam tähelepanu pöörata üksikvanemaga peredele, leiab Kairit Henno.

Poliitikud mõtlevad harjunud kategooriates ja tõmbavad poliitilisi otsuseid tehes jämedaid jooni. Saatan aga peitub pisiasjades – sotsiaalpoliitika on peen-, mitte kirvetöö. Meie praeguses lähenemises sotsiaalteemadele napib arusaama, et märkimisväärne osa sekkumist vajavaid juhtusid langeb ilmselgete kategooriate halli vahetsooni. Abi ei taba sihtgruppi ja riigi tohutu rahaline panus ei paista paljusid inimeste tegelikke probleeme lahendavat. Väidetavalt kulub riigis toimetulekupiiri kindlustamiseks suunatavaist vahendeist koguni 62 protsenti sellistele peredele, kes tegelikult abi ei vaja (1).

Vaatleme mõnesid sotsiaalpoliitika harjunud kategooriaid, näiteks laste ja perede poliitika ühe valupunkti, laste vaesuse käsitlemisel. Kui meil räägitakse laste vaesusest, siis räägitakse suurperest. Vaene pere ja suurpere on justkui sünonüümid. Riik loeb oma toe mõttes suurpereks sellist, kus kasvab kolm või enam last. Alates kolmandast lapsest määratakse kõrgendatud lapsetoetus (100 eurot esimese ja teise lapse 45 euro vastu). Üks parlamendipartei on nüüd valimiste eel teatanud oma kavast kehtestada eraldi 300-eurone suurpere toetus. Riigi rohke tähelepanu tuleneb rahvastikupoliitilisest sihist soosida enamate laste sündi ja statistikast, mis osutab pere vaesusriski järsule kasvule alates kolmandast lapsest – vaesusohus lapsi tuleb toetada.

Õilsad eesmärgid, aga vähemalt minul tekivad mõned küsimused. Kui siht on leevendada laste vaesust, siis miks ei räägita selle kohta käivast statistikast tervikuna? Nimelt on Eestis sellesama tihti tsiteeritava statistika järgi suurperede omast rängemgi üksikvanemaga leibkondade vaesus. Neis kasvavad lapsed ei ole riigi tähelepanu pälvinud – üksikvanema lapse toetus on püsinud 19-eurosena juba kümme aastat, selle tõstmisest ei räägi praeguses valimistsüklis ükski erakond. Kas üksikvanemaga kasvav laps ei ole Eesti laps?

Kui kolme-nelja lapsega jõukas pealinnapere näiteks on meil automaatse kõrgendatud lapsetoetuse, igat masti peresoodustuste ja heategevuse selge ning vaieldamatu sihtgrupp, ei ole seda oma ühe või kahe lapsega ääremaal palgavaesuses virelev üksikema. Ma ei taha selle kistud näitega väita, et suurpered ei ole riigi sotsiaaltoetuste sihtgrupp. Nad on, kohe kindlasti. Lasterohkete perede kõrval tuleb aga mõelda ka üksikvanemaperede paremale toimetulekule, võrdsustades näiteks suurpere kolmanda lapse ja üksikvanema vähemalt teise lapse toetuse – või me ei kohtle oma vaesuses lapsi võrdselt.  

Selle vastu võib astuda rahvastikupoliitika ja traditsioonilise peremudeli argumendiga: me peame riigina toetama ema-isa-laste peremudelit kui lapse parimat kasvukeskkonda ja soosima rohkemate laste sündi. Vallas- või laiemalt üksikvanemate hulka ahvatlevate toetustega paisutada pole tarvis. Arvatavasti ei tule siiski uudisena, et üksikvanemate osakaalu poolest oleme Euroopas niigi tipus – pole enam kuhugi paisutada, isegi toetustega ahvatledes. Teha rahvastikupoliitikat, jättes osa emasid ja lapsi selle nimel küüniliselt hätta, ei ole euroopalik mõtteviis. Peresidemete tugevdamiseks ja lastesõbraliku ühiskonna saavutamiseks on teisi vahendeid.

Kes on üksikvanem?

Küsida võib ka, keda lugeda suurpereks, keda üksikvanemaks, keda lapse tegelikuks ülalpidajaks. Kui suurpere kõik lapsed on ühe või mõne kaupa ära jagatud sugulaste vahel, kas see on suurpere? Kui pere kahte last kasvatavad vanemad ja kahte napi sissetulekuga vanavanem, ilma et ta oleks ametlik hooldaja – siis kummale on rohkem tuge vaja, kas oma napist pensionist üksi kahte last ülal pidavale vanavanemale või formaalselt «nelja lapsega suurperele»? Erijuhtude hall tsoon, sotsiaaltoetuste sihita raha ja abivajajate vastuseta häda.

Või – kes on üksikvanem? Kas vabaabielus ema, kes elab lapse isaga koos, kuid isa pole märgitud lapse sünnitunnistusele? Või lapse üksi saanud, kuid hiljem abiellunud ema, kes kasvatab last koos abikaasaga, ilma et see last lapsendaks? Või abielunaine, kelle juurest mees on lahkunud, kas lahutust vormistades või ilma, maksmata lastele elatist? Või eksootilise riigi kodanikuga lapse saanud naine, kellel vägivaldse mehe eest pagenuna kodumaale naastes ei ole võimalust esitada elatisnõuet lapse isa vastu – kuna Eestil puudub selle riigiga õiguskoostöö ega ole seal kombeks meestelt midagi nõuda? Või vallasema, kelle lapse isa pole teada ega tuvastatav? Hallid tsoonid selgete kategooriate vahel. Palju tegeliku abivajaduseta määratud toetusraha ja palju abivajajate hättajätmist.

Kavandatavast elatise tagamise fondist loodetakse üksikvanematele leevendust. Poliitikute praegusest retoorikast võib välja lugeda, et selles kontekstis peetakse üksikvanemaks abielus või paarisuhtes olnud, kuid partnerist lahku läinud ja last või lapsi üksi kasvatama jäänud lapsevanemat. Poliitikud kõnelevad «isast maha jäetud laste toetamisest»,«kohtus välja mõistetud elatise maksmisest oma kohustusest hoiduva vanema asemel ja hiljem temalt selle väljanõudmisest». Seega hakkaksid riigilt elatisabi saama toimetulematu või tahtlikult maksmisest hoiduva vanema lapsed, keegi aga ei räägi sellest, et samasugust tuge vajavad isata lapsed ehk vallaslapsed.

Loomulikult käib iga üksikjuhtumi eraldi käsitlemine riigile ja omavalitsustele ülejõu ega ole otstarbekas. Siiski on mõned punktid, mida tasuks peretoetuste õiglasemaks seadmisel kaaluda. Kõigepealt tuleb täpsustada üksikvanema mõistet ja üksikvanematoetuse saajate ringi. Eeskuju võib võtta põhjanaabritelt või meie kohalike omavalitsuste juba olemasolevast praktikast.

Teiseks, laste vaesuse leevendamise aspektist tuleb suurperede kõrval senisest enam tähelepanu pöörata üksikvanemaga peredele – märgatavalt tuleb tõsta üksikvanema lapse toetust. Kavandatavast elatise tagamise fondist abisaajate hulka tuleb peale lahkuläinud vanemate laste lugeda ka vallaslapsed, määrates neile miinimumelatise. Just nii teeb Soome. Laevapilet sinna maksab 19 eurot – sama palju kui meie üksikvanematoetus. Lohutuseks seegi.

______________

1 - Arvo Kuddo, Sotsiaalpoliitikaga vaesuse vastu