Priit Rohtmäe

FOTO: Erakogu

Prantslaste kangelased surid vabaduse eest öelda mida iganes, isegi kui see on reaalseks ohuks nende rahvale või kogukondadele, kirjutab EEKB Avispea Vabakoguduse diakon Priit Rohtmäe. 

Järgnevas mõtteavalduses ei soovi ma laskuda pikemalt mõrvarite teo hindamisse – loodan, et see on kõigile Eestis elavatele inimestele ühtmoodi õõvastav. Ometi ei andnud mulle rahu kommentaarid, mida väga laialt on kogu maailma meedias ja ka meil välja öeldud. Tsiteeriksin siinkohal Marko Mihkelsoni, kes avaldas oma arvamust intervjuus 7. jaanuaril Delfile, öeldes: «Terror Pariisis puudutab meid kõiki, sest sellega püütakse kahtluse alla seada vaba maailma väärtused ja põhimõtted.» (1)

Milliseid põhimõtteid või väärtusi rünnati? Üks Eesti artist avaldas hiljaaegu meedias arvamust, et põhimõttekindlus on tema arvates kõige rumalam asi maailmas. (2) Kas siis üldse oli, mida ideoloogilises mõttes rünnata?

Prantslaste arvates oli. Üks tänapäeva euroopalikest väärtustest on sõnavabadus. Jääb mulje, justkui oleks sõnavabadus inimõigus seni, kuni see ei riiva kellegi hedonistlikke tõekspidamisi (homoseksuaalsuse kritiseerimine, abordivastasus jne). Seadusega on keelatud vägivallale õhutavad avalikud üleskutsed. Paraku võib Lääne-Euroopas muutuda vihaõhutajaks täiesti passiivselt, osalemata mingitel meeleavaldustel – soov õpetada oma lapsi kristlike põhimõtete järgi või keeldumast olla pilkealune.

Hedonismi vastandiks võib pidada altruismi. Neid, kes väärikal viisil teisi solvamata kaitsevad loobumisväärtusi, kutsutakse meie ühiskonnas vihaõhutajateks, samal ajal kaitstes nende õigusi, kes pidevalt torkides püüavad tunnetada ja laiendada oma õiguste piire, tehes seda teisi halvaks paneval viisil.

Sõnavabaduse pooldajad peavad siinkohal aga oma sõnu sööma – kui siseminister Hanno Pevkur püüdis väga tagasihoidlikult avaldada oma arvamust toimunud sündmuse kohta (3), siis tituleeriti ta Eesti meedia ründajaks (4) ning mõned kommentaatoritest soovisid peaaegu ministri tagasiastumist. Prantsuse ajakirjale on lubatud kõik, aga ministrile mitte.

Mitmed Charlie Hebdo karikatuurid olid äärmiselt rõvedad ning püütud teha sihilikult sihtgruppi ärritavad. On öeldud, et meil peab olema õigus naerda. Huumorit ei tohi inimestelt ära võtta. Naeru on erinevat – sõbralikust tögamisest alandava irvitamiseni.

Tundub, et Charlie Hebdo eesmärk ei olnud luua oma karikatuuridega konstruktiivset diskussiooni teemadel, mille üle nad naersid, vaid lihtsalt ilkuda ning panna inimeste kannatust proovile.

Kujutlege arsti, kelle lapsi või abikaasat on kujutatud ühel neist karikatuuridest. Kui karikaturistide inimõigus on öelda – või joonistada –, mida sülg suhu toob, sõltumata sellest, mida nende teosed endaga kaasa võivad tuua, siis samu moraalinorme järgides võiks ka kujuteldav arst valida, keda ta ravib ja keda mitte.

Või teine näide – Charlie Hebdo avaldas muuhulgas ka kristlikke väärtusi pilavaid pilte. Oletame, et mõne sellise pildi autor soovib minna ja lasta end oma väljavalituga laulatada mõnel pastoril. Pastor on üldjuhul ka perekonnaseisuametnik. Kas pastor on kohustatud laulatama sellist paari? Milline skandaal tõuseks sellest veel siis, kui see paar peaks olema samast soost ja pastor jätaks nad laulatamata?

Võiks küsida, miks peaks keegi soovima läbida neidsamu rituaale ja sakramente, mida ta kritiseerib või mõnitab?

Reaalses elus on sarnaseid juhtumeid esinenud (5). Viimased on lõppenud vahel rahatrahvi, vahel arestiga kiusatavate kahjuks(ja seda läänemaailmas). Ühe vabadus saab teise ahistuseks.

Taoline ideoloogia viib patiseisuni. Kõik ei saa olla jumalad. Sellistest ideedest on juba ajaloos näiteid: see on seadusetus ehk anarhism – mitte keegi ei pea kellelegi alluma.

Andke mulle andeks, et näide, mille järgnevalt toon, võib tunduda mõnele sobimatu või lausa grotesksena, kuid kuna huumor, mida ajakirja töötajad viljelesid, oli groteskne, siis näib see kohane. Internetis on üks lehekülg, kus jagatakse välja Darwini auhindu (6), s.o auhindu neile, kes on oma rumaluse läbi hukkunud. Veebileht on mõeldud huumorileheküljena. Võrrelge nende kahe grupi arusaamist huumorist: Charlie Hebdo põhimõtteks oli, et naerdakse kõigi ja kõige üle. Seda korrutati pidevalt. Kas nende endi sattumine nimetatud Darwini auhindade nominentide hulka tunduks humoorikana neile endile?

Inimese surm on alati traagiline. Ka prantslaste meeled on praegu tõsised. Nad leinavad hukkunuid mitte lihtsalt kui häid humoriste vaid kui kangelasi, kellega samastuda – teatasid ju paljud ajakirjanikud sildiga «Je suis Charlie» - ma olen Charlie.

Mida lähemal õnnetus toimub, seda vähem valmistab see nalja, vastupidiselt Darwini auhindade lehekülje uudistes olevatele peategelastele, kes mõjuvad meile justkui mõnest väljamõeldud jutust.

Ajakirja juht, Stéphane Charbonnier kommenteeris varasemaid rünnakuid ja ähvardusi kontorile nõnda: «Ma pigem suren seistes kui elan põlvili.» (7) – mehel oli võimalus oma sõnu tegudega kinnitada. Esmapilgul võiks teda ehk pidada kangelaseks.

Mitmed eestlased istusid kinni Nõukogude vangilaagrites. Oli ka neid, kes sinna oma elu jätsid, loobumata oma põhimõtetest, ehkki mõnele ehk pakuti nende vastu vabadustki. Üks silmapaistvam sellistest lugudest on kindlasti 1.aprillil 1946 Võrumaal Hindriku talus toimunud metsavennalahing NKVD vastu. Et neid kätte saada, süüdati lõpuks maja. Selle asemel, et end välja anda, panid nad aknast sinimustvalge välja ja võitlesid lõpuni (8). Eesti eest võitlesid, et meil võiks olla vabadus. Need olid meie kangelased.

Milliste väärtuste eest surid prantslaste kangelased? Vabaduse eest öelda mida iganes, isegi kui see on reaalseks ohuks nende rahvale või lõpptulemusena kogukondadele, keda nad kritiseerisid. Pole mingi uudis, et marurahvuslikud vaated on Euroopas üha enam pead tõstmas. Äärmuslased olid mõlemad - nii islamistid kui ajakirjanikud ise. Ühed religioossed, teised hedonistlikud – oma huvide eest seisvad.

Olgu pealegi, aga erinevalt islamiäärmuslastest ei läinud nemad ju kedagi tapma!

Charlie toimetus oli nagu jonniv laps, kes jalgu vastu maad trampides teisi lapsi kiusab ja nõuab, et tal lastaks torkida herilasepesa või poegadega emakaru, kuna see on tema põhiseaduslik õigus.

Emakaru pole tegelikult tarvis füüsiliselt puutudagi, et ta agressiivseks muutuks. Kui me aga leiame, et karu käitumine on ohtlik või taunitav, siis tuleks sellest väärikal viisil teavitada teisi. Seda tegid näiteks Sergei Magnitski, Anna Politkovskaja või neli kristlasest last, kes tapeti ISISe poolt, kuna nad ei jätnud oma usku (9). Nad kõik surid kangelastena, suutes säilitada väärikuse.

Rahvad on teinud kangelasteks need, kes lõpuni jäävad kindlaks oma põhimõtetele. Aga kas meil on tarvis kangelasi, kel ei ole põhimõtteid?

Palju aastaid tagasi ostis mu klassivend auto, mille kapotile oli kirjutatud: «Selles autos ei kinnitata turvavööd vaid surrakse nagu mees». Põhimõte seegi.

Je n'suis pas Charlie, mais mes condoléances pour les français.

______________________________________

1 - http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/marko-mihkelson-terror-pariisis-on-runnak-euroopa-vaartuste-vastu?id=70513041

2 - http://epl.delfi.ee/news/lp/henry-korvits-pohimottekindlus-on-koige-rumalam-asi-maailmas?id=70336471

3 - http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/siseminister-pevkur-traagilised-sundmused-pariisis-algasid-meedia-enda-kaitumisest?id=70526235

4 - http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/meikar-pevkur-ahvardab-ka-eesti-meediat?id=70531555

5 - http://saptk.ee/naited/

6 - http://www.darwinawards.com/

7 - http://uudised.err.ee/v/valismaa/bce5f9ae-f4df-484b-980d-e723e86a04d2

8 - http://kultuur.elu.ee/ke492_hindriku.htm

9 - http://myocn.net/before-being-killed-children-told-isis-no-we-love-jesus/