Diplomaatilisse häbiposti riputatud Harry Lahtein näitas meile taas kord, et asjad Eestis ei toimi. Ja mis kõige kurvem, sisuliselt ei lähe asjade korraldamatus tegelikult mitte kellelegi korda. Kuigi nägu justkui tehakse, nagu läheks küll.
Välispoliitiline ämber
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
28. august 2010, 00:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga hakkame algusest. Kümmekond aastat tagasi oli Lahteinal paljude jaoks unistuste töökoht. Formaalselt oli ta pealinna uhkeima ööklubi Hollywood tegevjuht. Tegelikult aga töötas kapos vastuluure osakonnas. Lahteina ülesanne oli klubis tähtsate inimestega sõbruneda. On suur vahe, kas esitada potentsiaalsele infoallikale visiitkaart, kus kirjas, et oled luuraja, või siis olla ööklubi juht, kellele peohoos igasuguseid asju usaldada võib. Linnalegend räägib, et mehe kapo uksekaart oli väliselt justkui Hollywoodi VIP-kaart.
Koos tööga kapos lõppes ka teenistus Hollywoodis. Järgnesid osakonnajuhataja karjäär kaitseministeeriumis ja seejärel suundumine välisministeeriumi. Aastaid hiljem imestasid paljud peoloomad, kui lugesid uudist, et Harryst on saanud Eesti asjur Gruusias. Targemad teadsid, et juba paar aastat enne seda oli ta töötanud kaitseministeeriumi nõunikuna samas riigis president Mihheil Saakašvili alluvuses.
Gruusiast lahkudes järgnes töö välisministeeriumis SRÜ riikide büroo juhina. Seejärel ametilähetus Valgevenesse, kus tema ülesanne oli saatkonna juhtimine.
Siit kerkivadki küsimused, mida peaks Eestis peaministri tasemel esitatama nüüd välisministeeriumile. Miks saadeti Eestile julgeoleku mõistes ohtlikusse riiki sellise taustaga isik? Kas tõesti keegi välisministeeriumi «kõrgest» komisjonist ei tulnud selle peale, et Gruusias 2003. aastal Rooside revolutsiooniga hakkama saanud president Saakašvili endine nõunik satub Minskis automaatselt sealse eriteenistuse KGB erilise tähelepanu alla?
Seda enam, et peoloom Harry nõrkus noorte ilusate naiste vastu oli üldteada ning sisuliselt saatis välisministeerium Lahteina näol Minskisse tiksuva kellapommi. Ei pidanud olema luuraja, nägemaks suhtlusportaalides tema isiklikel kontodel peopilte, kus mees koos naistega poseerib. Neist fotodest teati ka võimukoridorides.
Selle väite tõestuseks olgu kas või vähem kui aasta tagasi puhkenud skandaal siseringkonnas, kui avastati, et Lahtein on internetti privaatkontole riputanud korteripeol tehtud foto, kus peohoos näha kaitseministeeriumi purjus kantslerit ja mitmeid teisi ametnikke. Pahameel võimukoridorides lõppes sellega, et Lahtein pidi piinliku foto maha võtma. Ja oligi kõik.
Lahteina personaalküsimus ei olegi niivõrd oluline, kuivõrd pigem teadmine, kas välisluure eest vastutav teabeteenistus juhtis mehega kaasnevatele riskifaktoritele tähelepanu või tegi siis seda temale riigisaladuse loa andnud kapo. Ja kui juhiti, siis miks välisministeerium midagi ette ei võtnud.
Ent praegu oleme seisus, kus «seksiskandaali» uurib olukorra ise kokku keetnud välisministeerium. Ehk siis kits on pandud kärneriks ja kedagi peaministri büroos sisuliselt ei huvitagi, mida valesti tehti. Mis sest, et rahvusvahelisel tasandil lasti Eesti mainele vesi peale.
Kahe aastat tagune skandaal Herman Simmiga näitas, et riigisaladuste tasandil on Eestis asjad ligadi-logadi. Ja nagu nüüd selgus, pole me sellest mitte midagi õppinud.