Valimisplakatid. Foto on illustreeriv.

FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Kuri tuleb kindlasti olla siis, kui poliitilist kampaaniat tehakse ebaseaduslike või ebaeetiliste võtetega. Selle eeldus on täpne vaatlemine ja terade sõkaldest eraldamine. Meil Eestis, nagu paljudes teisteski maades, nii praegu kui ajaloos, on aga olnud kombeks liiga sageli halvustada kampaaniat (ja poliitikat) kui sellist.

Tunnistagem, et valimiskampaania koos kõigi plakatite, pastakajagamiste ja ukselt uksele käimistega on loomulik osa demokraatlikust protsessist. Samamoodi on loomulik, et kampaania jaoks on üldjuhul vaja ka raha.

Üldistavalt halvustav suhtumine erakondadesse ja nende vaidlustesse on tavaliselt olnud osa demokraatia lastehaigusest, mis on paraku palju kordi aidanud uutel despootidel võimule pääseda. Meenutagem Winston Churchilli vaimukat ütlust: demokraatia on kõige halvem valitsemise vorm, kui (võrdluses) mitte arvestada kõiki ülejäänuid. Ühelt poolt on kogenematute inimeste ootused demokraatiale ülepaisutatud ja teisalt ei osata hinnata, kui olulised on demokraatia püsima jäämiseks tugevad institutsioonid – võimude lahusus.

Arvatakse näiteks idealistlikult, et demokraatia on üksnes intellektuaalne võistlus või loodetakse naiivselt, et nüüd ja kohe täituvad kõigi inimeste kõik unistused. Paraku ei juhtu kumbagi. Miks? Esiteks oleme inimesed. Isegi teaduses, mis ometi peaks ideaalis olema üksnes tõe välja selgitamisele suunatud tegevus, määravad üllatavalt palju nii inimeste omavahelised võimu- ja rahasuhted kui ka alttõmbamised. Isegi teaduses loeb väga palju see, kes on juba enne popim. Teiseks pole kõigi erinevate huvigruppide kõigi ootuste täpne rahuldamine korraga ka kõige parema tahtmise juures matemaatiliselt võimalik. Kusjuures see ei puuduta üksnes raha jagamist, vaid käib üleüldisemalt enamiku otsusteni jõudmise kohta, kui valikuid on rohkem kui kaks.

Üks parimatest aastavahetuse «üleskutsetest» oli õigupoolest vabariigi presidendi intervjuus ETV-le: tulgem maa peale tagasi. See oli vastus küsimusele, kas meie häda on selles, et ühed ja samad inimesed on liiga kaua poliitikas (NB! mitte ühel ametikohal). Võrrelgem end vanade demokraatlike riikidega ja küsigem siis uuesti, kas meie poliitikud on keskeltläbi liiga vanad või liiga kaua oma ametis – formaalsete näitajate järgi on meie valitsused olnud ühed nooruslikumad ja muutlikumad maailmas.

Märgakem, et välised tunnused ei tähenda sugugi seda, et nad oleks parimad maailmas või veelgi enam: et nad oleksid piisavalt head meie jaoks.

Ideaalide ja tegelikkuse eristamiseks tuleb aga lugeda näiteks tänasest lehest, mismoodi kandideerimisraha kogumine tegelikult käib.