Andres Herkel: riigireformi kolm haru

Andres Herkel Foto: Andres Haabu

Riiki tuleks reformida kolmel suunal: omavalitsusreform, riigihaldus ja erakonnaõigus, kirjutab Eesti Vabaerakonna esimees Andres Herkel.

Visandame ühe ideaalpildi. Kui mõni arukas teema valimiskampaanias sõelale jääb, siis võiks see olla riigireform. Kaotatud aega me päriselt tasa ei tee, aga miski peab liikuma hakkama.

Kuidas? Esiteks jätame kõrvale need ideed, mille järgi tuleb millegi tegemiseks kõigepealt muuta põhiseadust. Ma ei välista põhiseaduse muutmise vajadust, kuid kui paneme reformi sellest sõltuma, siis on hoovõtt liiga kurnav ja me ei jõua kuhugi.

Minu arvates tuleb rääkida kolmest valdkonnast ja rahast. Omavalitsusreform, riigihaldus ehk ministeeriumide juhtimine ja erakonnaõigus on vältimatud teemad. Raha on läbiv probleem, siin tuleb kõneleda sellest, et eurorahade pidu saab peagi otsa ning vananeva elanikkonnaga riik ei saa avalikus sektoris priisata.  

Omavalitsusreformi tegematajätmiste jada on pikk. Enam ei saagi Eesti omavalitsustele ühetaolisi lahendusi pakkuda. Mõnes kohas nad liituvad, mõnes kohas moodustavad koostööpiirkonna või palkavad ühiseid ametnikke. Kellel on enam võimekust, sellel on ka ülesandeid rohkem. Riigil tekib nõrgemate omavalitsuste ees rohkem kohustusi.

«Kirev pilt» on hea ka selle poolest, et see lubab ellu viia erinevaid pakutud lahendusi jätmata ühelegi neist tõemonopoli. Koostöö Kogu riigipidamise kava üks täienddokument kirjeldab neid võimalusi (http://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2014/11/Omavalitsuskorraldus-ja-regionaalhalduse-anal%C3%BC%C3%BCs_loplik_27.11.14.pdf). Ligilähedaste koostöömudeliteni jõudis omal ajal minister Vallo Reimaa.

Vabaerakonna programmis toodud kahetasandiline omavalitsusmudel, kus esmatasand on kogukondlik ja täitevülesanded viiakse teisele tasandile, olnuks hea lahendus juba ammu. Praegu ei saa seda kõikjal teostada. Paratamatult tuleb otsida muid lahendusi, mis aga ei välista, et mõni praegune maakond saabki teise tasandi omavalitsuseks, jättes esmatasandile nende volikogud ja paikkondlike otsuste tegemise.

Kindlasti tuleb eraldi kõnelda Tallinnast, seda just võimu detsentraliseerimise võtmes. Tallinnas võiks olla umbes kaheksa eraldi omavalitsust, mis on liidetud ühtsesse koostööruumi lähiümbruse valdadega.

Ministeeriumide juhtimises tuleb kokku hoida vahendeid, kärpida bürokraatiat ja liiga detailseks läinud õigusloomet. Asendustegevuste ja dubleerimise äratundmine eeldab palju paremat ja ühistele eesmärkidele suunatud koostööd valitsuses.

Riigisektori kokkuhoid ja tegevuse ratsionaliseerimine on vältimatu. Samas ei pruugi hoogtöö korras joonlauaga tehtud kärped anda parimat tulemust. Nõnda on paar korda tehtud riigieelarve sunnitud kokkutõmbamisel.

Kindlasti vajame põhjalikumat analüüsi, appi saab võtta näiteks riigikontrolli raportid. Kas hanked annavad parima tulemuse, kas ametnike hüved on põhjendatud, kas püstitatud ülesanded on adekvaatsed jne? See analüüs tuleb teha just poliitilisel tasandil, sest ametkonna enesealalhoiutung ei pruugi parimat tulemust anda.

Väikeriigina ei saa me endale lubada keskkonda, kus ettevõtjaid ei kuulata ning igal tegijal on kuklas kontrollijate armee. Lähtuma peab tervest mõistusest, aga tihti seda ei tehta. Ametnike suhtumine «meie teame, kuidas teile on hea!» võib inimeste usaldust riigi suhtes valusalt murendada. Pahatihti mõeldakse välja uusi ja uusi arendusprojekte, samas kui riigi põhiülesannete täitmiseks pole raha.

Vajame sisulist poliitilist juhtimist, jättes tippametnikele pädevuse teha administratiivotsuseid. Kantsleri roll devalveerub. Poliitilise ja administratiivse juhtimise tasandid on segi nagu Kört-Pärtli särk. Ametkonnad töötavad välja poliitikaid, aga poliitikutel meeldib jagada raha, mis on mõjuvõimuga kauplemise erivorm. Selline olukord tuleb kiiremas korras lõpetada ja selleks on vaja kõigi valitsuses osalevate poliitiliste jõudude mandaati.

Erakonnaõigus oma rumalate ja omakasupüüdlike regulatsioonidega on Eestis maad võtnud nn väikese stagnatsiooni üks peasüüdlane. Kuna riigierakondade ülemäärasest toitmisest maksumaksja rahaga on palju räägitud, siis ei peatu ma sellel pikemalt. See on ebamõistlik ja ebaõiglane muu kodanikuühiskonnaga võrreldes. Eeldan, et muutusi taotlev koalitsioon tellib Jüri Adamsilt valdkonda korrastava eelnõu.

Teemaga haakub hulk väiksemaid probleeme nagu valimiskünnise alandamine, erakondade koostöö võimaldamine valimisliitude kaudu jms. Siia lisandub ka vajadus muuta riigikogu töö- ja kodukorda nõnda, et vähemuse õigused oleksid paremini kaitstud ning meie parlamentaarne diskussioon oleks sisulisem.

Erinevalt Koostöö Kogust ei näe mina eraldi probleemi riigikogus kui sellises. Jah, riigikogu on nõrk. See on erakondade ületoitmise ja tagatubade liiga suure mõju tulemus.

IRL-i jutt riigikogu koosseisu vähendamisest on aga ettevaatamatu ja pisut vapslik pommiheit kogu riigireformi puudutava diskussiooni tapmiseks. Selle praktiline tulemus on võimu veel suurem kontsentreerumine. Protseduuriliselt takerdub see muidugi põhiseaduse muutmisse ja sellisena jääb ta «huvitavaks», kuid taas mitte kuhugi viivaks mõtteks.

Tõsine jutt riigireformist eeldab rohkem riiklikku ja vähem erakonnakeskset mõtlemist. Ja seda ei saa algatada üks erakond, seda tuleb teha koos.