Prantsuse Vabariigi kaitsja

Foto: Andrus Peegel

Pariisi Suure mošee rektor Dalil Boubakeur (74) pole vihakõnesid pidav lehvivas hõlstis habemik. Ta on erudeeritud, rahuliku kõnemaneeriga, ülikonnas ja raseeritud lõuaga vanahärra. Hariduselt arst ja juba perekonna poolest prominentne prantsuse moslemiintellektuaal – tema isa Hamza Boubakeur tõlkis koraani prantsuse keelde.

Hoolimata võõrapärasest nimest peab märkima, et vastavalt sellele, kuidas prantslased ise oma rahvust määratlevad, on Boubakeur prantslane. Ja alžeerlane ka. Kui Charlie Hebdo ründajail olid seal vaid juured, siis mošee rektor ongi sündinud Alžeerias. Tõsi 1940. aasta 2. novembril, kui ta ilmavalgust nägi, nimetati Skikdat veel Philippeville’iks ja Alžeeriat Prantsuse põhiterritooriumi osaks.

Charlie Hebdo austaja pole Boubakeur ilmselgelt kunagi olnud. 2008. aastal leidis ta, et väljaanne peab kohtus vastutama Muhamedi kujutavate karikatuuride pärast, sest nende avaldamine on pesuehtne rassismi õhutamine. «Selle protsessi teema pole sõnavabadus ega sekularism,» leidis ka tema advokaat. Ometigi moslemite eestkõnelejad selle kohtuvaidluse kaotasid.

Mullu novembris, kui Boubakeur võõrustas oma mošee soliidses raamatukogus magusa tee saatel mitme Euroopa riigi ajakirjanikke, ei kostnud tema suust ühtki kaebenooti nädalast nädalasse moslemeid provotseerinud väljaande aadressil. Kui kohus on otsustanud, peab õigusriiki austav kodanik otsust austama. Mure oli tal hoopiski väärõpetuse küüsi langevate ja Lähis-Itta islamistiks suunduvate noorte moslemite pärast.

Eile Pariisi Suure mošee trepil tavapärasele reedepalvusele kogunenud moslemite ja pühakoja ümber tunglevate ajakirjanike ees kõlas Boubakeuri hinnang Charlie Hebdo ründajatele selgelt: «Neil tegudel pole midagi pistmist islamiga.» Tema sõnul rikkusid terroristid nii rahumeelse kooselu, inimelu austamise kui ka Prantsuse Vabariigi põhimõtteid.

Lisaks juba rohkem kui tosina – sealhulgas vähemalt kahe moslemi – elu võtmisele on satiiriajakirja ründajad ohtu seadnud Prantsusmaa ja mitmete teiste riikide rahumeelsed moslemid. Sest – nagu tõestavad juba esimesed rünnakud Prantsusmaa mošeedele –valmisolek kohelda kaaskodanikke vägivaldselt ja vastu õigusriigi põhimõtteid pole iseloomulik ainult islamistidele.

Võib-olla aitab, et esimestele solidaarsusavaldustele märksõnaga «#JeSuisCharlie» (mina olen Charlie) on lisandunud teine «#JesuisAhmed» (mina olen Ahmed). Sellega meenutatakse 42-aastast Ahmed Merabeti – islamiusku politseinikku, kes suri islamistide käe läbi, kaitstes Charlie Hebdo toimetust.

«Mina ei ole Charlie, mina olen Ahmed, see surnud politseinik. Charlie mõnitas mu usku ja kultuuri ning mina surin kaitstes tema õigust seda teha,» postitas Twitterisse Dyab Abou Jahjah, omaaegne Araabia Euroopa Liiga juht. Eile õhtuks oli seda postitust edastatud kümneid tuhandeid kordi.

Liibanoni araablasest Jahjah, kes on end tunnistanud usult pigem agnostikuks ja peab end moslemiks ennekõike kultuuriliselt, esines 2001. aastal ühe pikema arutlusega islamiusuliste ja 11. septembri kohta.

«Suurem osa meist tundis sel päeval midagi, mida ei saa nimetada rõõmuks või õnneks, pigem kahjurõõmuks. Me kõik – välja arvatud väike vähemus – suhtusime sellesse põhimõttel «mida külvad, seda lõikad». Alles nüüd, pea kaks kuud pärast 11. septembrit näeme me asju selgemalt. On kohutav, kuidas kurjategijad võivad oma tegudega häda tuua paljudele inimesele, omasugustele ja nende väidetavatele vaenlastele. Kuidas vägivald toidab vägivalda, mis toidab veel rohkem vägivalda.»

Kunagine kohtukaotus on ammu unustatud. Nüüd peab Dalil Boubakeur kaitsma nii Prantsuse Vabariiki kui ka oma usukaaslasi.