Nelli Jung TÜ eetikakeskuse projektijuht

FOTO: Pm

On rohkelt inimesi, kelle arvates lasteaiakasvataja amet on lihtlabane – laste pisaraid ja tagumikke pühkida oskab igaüks. Käibel on mõned müüdid, mis takistavad nägemast lasteaeda haridusasutusena selle sõna sügavamas tähenduses.


Esimene müüt pärineb meie talupojakultuurist – kõik kasulik peab tulema läbi raske töö. Lasteaias tarkusi vägisi pähe ei topita, nii et alusharidus pole midagi tõsiseltvõetavat.

Kooliõpilaste madal koolirõõm pole näiteks mingi probleem, sest ega haridus pea meeldima. Kui meie koolis käisime, siis kiristasime ju küll vihast ja vaevast hambaid, järelikult peavad meie lapsed sama kadalipu läbima.

Mängimine, oh häda, on aga lõbus. Ja tähelepanuta jääb kasvatusteadlaste ja psühholoogide kinnitus, et lasteaias tegeletakse mängu kaudu tähelepanu, tajude, mälu ja kõneoskuse arendamisega. Selliseks arendustööks on ilmselgelt vaja spetsiifilisi oskusi, nii et on suur vahe, millises lasteaias ja milliste õpetajate juhendamisel laps oma päevi veedab.

Seega võib lasteaia mõttena näha koolivalmiduse saavutamist. Oleme ju harjunud, et iga haridusastme sihiks on valmidus järgmiseks astmeks. Millisel astmel tegutsetakse aga õnnevalmiduse nimel – hea, ausa, hooliva, loova ja õnneliku inimese kasvamise nimel? Igal astmel? Kahjuks mitte.

Takistab teine müüt – haridusasutused tegelevad tarkuse suurendamisega ja laste-noorte isiksust ei kujunda. Panus kujundamisesse on aga paratamatu, olgu see siis teadlik või juhuslik. Isiksuse kujunemisele jätavad oma jälje suhtlemismustrid, õpetaja eeskuju, õpetamise protsess, hindamine, motiveerimine ja karistamine jpm. See jälg on sügavam ja mõjutab edasist elukäiku rohkem kui pähe õpitud raamatutarkus.

Lasteaia «jälg» ilmneb otseselt juba koolis, eelkõige suhtlemis- ja õppimispädevuse kaudu. Nii vägivaldsed käitumismustrid ja erinevuste halvustamine kui ka kehv õpimotivatsioon ja vähene koostöötahe on väärtushinnangud. Nende juured on aga koolieelses eas.

Lasteaedades tunnistatakse minu meelest hariduse isiksust kujundavat jõudu teistest haridusastmetest enam. Samuti on lasteaiaõpetajad õhinaga vastavatest teadmistest huvitatud
(vt www.eetika.ee/831558). Ja jumal tänatud, sest selles eas on laste suunamine märksa lihtsam ja eeskuju roll tohutult suurem.

Aga kodu roll väärtuste kujunemisel? Jah, kodu mõju on tohutu. Aga olgem ausad – kodune väärtuskasvatus on paljuski juhuslik.

Kui ma näiteks enesevalitsuse kaotan ja raevunult oma mudilase peale karjun, siis jätab see oma jälje. Laps haavub ja õpib, et nii see elu käib. Küllap peagi ka jäljendab. Kui tihti me viitsime end analüüsida, oskame selliseid seoseid luua ja suudame protsessi teadlikult juhtida?

Just see on kolmas müüt – arvatakse, et lasteaia väärtuskavatus on kodusega võrreldes tühine. Aga kui palju on tegelikult kodusid, kus on lisaks ajale ja tahtmisele ka oskust väärtuste kujundamisega mõtestatult ja järjekindlalt tegeleda? Kus ollakse ühiskonnast ja selle hädadest kolm sammu ees? Loodan, et neid on palju, nii et kodud ja lasteaiad saavad oma jõud ühendada.

Autor on äsja ilmunud TÜ eetikakeskuse ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi välja antud raamatu «Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias» toimetaja.