Neeme Korv: vabadust kaitseb vabadus

Neeme Korv Foto: Liis Treimann

Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida sa ütled, aga ma olen valmis surmani kaitsma sinu õigust seda öelda. Neid suure prantsuse valgustaja Voltaire’i sõnu tuletasid kolmapäeval ilmselt paljud meelde. Sõnu, milles kajastub väga hästi see, mida eurooplased peavad enesestmõistetavaks. Sõnavabadus on põhivabadus, üks olulisimaid vabadusi üleüldse.

Pariisis tegutseva satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses korda saadetud koletut kuritegu on raske uskuda. See esimese hooga šokeerib, seejärel vihastab. Siis tekib tühi tunne, abituse tunne. Hirm ja lootusetus.

Mida me peaksime tegema? Kapselduma igaüks oma nurka? Vaikima ja lootma, et ehk läheb radikaalsus meist mööda – nagu vürst Sidrun Gianni Rodari lasteraamatus «Cipollino», kes peadpidi sõnnikuhunnikus mõtles, et seal on vaikne ja soe oodata, kuni segased ajad mööduvad?

Vastupidi. Peame oma vabadusi kaitstes olema meelekindlamad kui kunagi varem. Mõistma, et niisuguste ekstreemsete tegudeni viib just suletus, piiratus, harimatus, õiguste puudumine, vaesus. Ja meie parim ennetus saab olla võitlus kõige sellega.

Olukorras, kus meil endal on oma igapäevaste asjadega palju tegemist, võib olla mõnigi kord raske mõista, miks tuleb tähelepanu pöörata mingitele meie jaoks geograafiliselt kaugetele maadele ja kultuuridele. Miks on nii tähtis, et Euroopa Liit ometi kord suudaks ühisel välispoliitilisel häälel rääkida Lähis-Idast.

Pingekolded ja sõjalised konfliktid Süürias, Liibüas, Iraagis… Islamiriigi verine esiletõus äsja lõppenud aastal. EL peab suutma neist tulenevaid probleeme tunnetada ja lahendada ühiselt. Euroopa Komisjoni naabruspoliitika ja laienemisvolinik Johannes Hahn rääkis äsja intervjuus BNSile, et Balti riike ähvardab põgenike laine. Ma ei tea, kui pikka ajalist perspektiivi Hahn silmas pidas, kuid sõnum on tähelepanu vääriv. Lagunev laev, mis kannab endas Vahemerel sadu põgenikke, pole Malta ja Itaalia mure, vaid peaks olema ka Soome ja Eesti mure.

Ka sõda Ukrainas näitab, et kuigi Euroopa astub ühtsuse suunas, on need sammud aeglased ja meenutavad rühkimist läbi tuisu. Ühel hetkel meelitab keegi ulualusega… Teatud tingimustel. Korraks on soegi, koldes põleb tuli. Ja siis on leek kustunud, onni seinad lasevad tuult läbi. Ja need, kellega me koos tuisus käisime, on kadunud.

Äärmuslased ajavad vaadetest sõltumata üht asja. Ja neid rahastatakse tihti samast allikast. Nende keskne huvi on lõhkuda meie liite, murendada ühisväärtusi, suruda peale oma tingimused. Me kirume mõnikord riiki, kuid me ei vahetaks oma õigusi ja vabadusi mitte mingi uut tüüpi orjuse vastu.

Euroopas teevad paljud ajakirjandusväljaanded teistsuguseid valikuid, kui seda on teinud Charlie Hebdo. Kuid me kaitseme viimase veretilgani vaba eneseväljenduse õigust. Me ei taha, et see, mille me oleme ühiselt üles ehitanud, kokku variseks.